Nädal on möödunud ikka uskumatult kiiresti. Kuna nädala keskel olid tormised ja vihmahoogudega ilmad ning ka soojakraadid olid Austraalia suve jaoks kohalike sõnul ebatavaliselt madalad, siis me suurt midagi ette võtta ei saanudki. Seepärast jäi ka blogi kirjutamine veidi unarusse. Aga siin ma nüüd olen, et teha nädala kokkuvõte.
Nädala alguses olime me lubamatult igavad. Igal hommikul, väljaarvatud neljapäev, käisime lemmiktööbüroos Aussie Job, kuid kahjuks polnud neil sellel nädalal ühtegi Perthi linna sisest töökohta pakkuda. Kuna me oleme siin üpris vähe aega olnud, siis ei tea me ka väga, mida vaba ajaga peale hakata. Tihtipeale väsitab suur kuumus ja päike ja linnas lonkimine nii ära, et ei jaksagi midagi suurt ette võtta. Nädala alguses oli ka veel selline kahtlane seis, et ega me keegi ei teadnud, millal me tööd võime saada, ja raha on linnas kiire kuluma. Ainuüksi kohv maksab kohvikutes vähemalt $3.80, hosteli nädalahind on üle $200 voodikoha eest ja muid kohti, kus raha raisata siin ikka leidub. Kolmapäeval küsisime infopunktist, mida huvitavat me ette võiks võtta. Tuli välja, et linnas olevad põhilised kohad oleme me juba läbi käinud ja ära näinud. Vaid üks ja see kõige magusam veel ootas meid.
Niisiis neljapäeval suundusimegi Heinssoni saarele, kus elavad kängurud. Ootasin seda päeva väga, olin põnevil, sest ei teadnud, mismoodi kogu asi välja näeb. Ma ei saa sellest üle ega ümber, kui väga ma armastan karvaseid loomi. Nüüd on kängurud kindlasti mu nunnude loomade topis. Saar oli pisike ja eraldatud aiaga, niiet loomakestel oli niiniimetatud piiratud vabadus. Väravast sisse astudes hakkas meid jälitama väike linnuke. Tema lihtsalt lendaski ümber meie ja kõndis järel. Ehmatas mind alguses ära, mõtlesin, et tahab rünnata, aga tema oli hoopis sõbralik. Juba kaugelt nägin ma põõsa all mingeid kogusid. Kiirendasin sammu, lootes, et nemad ongi kängurud. Ja olidki!! Kolmekesi vedelesid nad mõnusalt põõsa ääres varjus. Nad on ikka päris harjunud inimestega, sest ei võõrustanud üldse. Pigem jäid nad ükskõikseks kõige suhtes. Oleks siis võinud ju ikka nautida, kui silitatakse, aga ei saanudki aru, kas siis meeldis see neile või mitte. See polegi oluline. Mulle ju meeldis! Hiljem tegime tervele saarekesele tiiru peale ning silma hakkas vaid üksik känguru põõsas. Usun, et neid seal saarel ikka rohkem leidus kui neli, ju oskavad hästi peita end.
Nädala alguses olime me lubamatult igavad. Igal hommikul, väljaarvatud neljapäev, käisime lemmiktööbüroos Aussie Job, kuid kahjuks polnud neil sellel nädalal ühtegi Perthi linna sisest töökohta pakkuda. Kuna me oleme siin üpris vähe aega olnud, siis ei tea me ka väga, mida vaba ajaga peale hakata. Tihtipeale väsitab suur kuumus ja päike ja linnas lonkimine nii ära, et ei jaksagi midagi suurt ette võtta. Nädala alguses oli ka veel selline kahtlane seis, et ega me keegi ei teadnud, millal me tööd võime saada, ja raha on linnas kiire kuluma. Ainuüksi kohv maksab kohvikutes vähemalt $3.80, hosteli nädalahind on üle $200 voodikoha eest ja muid kohti, kus raha raisata siin ikka leidub. Kolmapäeval küsisime infopunktist, mida huvitavat me ette võiks võtta. Tuli välja, et linnas olevad põhilised kohad oleme me juba läbi käinud ja ära näinud. Vaid üks ja see kõige magusam veel ootas meid.
Niisiis neljapäeval suundusimegi Heinssoni saarele, kus elavad kängurud. Ootasin seda päeva väga, olin põnevil, sest ei teadnud, mismoodi kogu asi välja näeb. Ma ei saa sellest üle ega ümber, kui väga ma armastan karvaseid loomi. Nüüd on kängurud kindlasti mu nunnude loomade topis. Saar oli pisike ja eraldatud aiaga, niiet loomakestel oli niiniimetatud piiratud vabadus. Väravast sisse astudes hakkas meid jälitama väike linnuke. Tema lihtsalt lendaski ümber meie ja kõndis järel. Ehmatas mind alguses ära, mõtlesin, et tahab rünnata, aga tema oli hoopis sõbralik. Juba kaugelt nägin ma põõsa all mingeid kogusid. Kiirendasin sammu, lootes, et nemad ongi kängurud. Ja olidki!! Kolmekesi vedelesid nad mõnusalt põõsa ääres varjus. Nad on ikka päris harjunud inimestega, sest ei võõrustanud üldse. Pigem jäid nad ükskõikseks kõige suhtes. Oleks siis võinud ju ikka nautida, kui silitatakse, aga ei saanudki aru, kas siis meeldis see neile või mitte. See polegi oluline. Mulle ju meeldis! Hiljem tegime tervele saarekesele tiiru peale ning silma hakkas vaid üksik känguru põõsas. Usun, et neid seal saarel ikka rohkem leidus kui neli, ju oskavad hästi peita end.
Reedel käisid Joosep ja Kalmar Kolumbiast pärit poistega jalgpalli mängimas. Mina samal ajal istusin hostelis ja mõtlesin nende peale, kui vihma kallama hakkas. Reede õhtul nagu nädalavahetustel kombeks on, kogunesid hostelis teatud inimesed aeda, et jooma hakata. Muide meie aken avaneb aeda. Niisiis ärkasin ma kell 3 öösel ega saanud tükiks ajaks und. Iirlased on ikka päris lärmakad ja jutukad. Korra isegi piilusin aknast, et mis seal siis toimub. Üks tüüp üritas katusele saada, samal ajal kui teine peksis harjavarrega pudeleid. Hommikul oli mul hea meel, et ma ei ole iirlane. Pidin hommikukohvi jooma tassist, kuhu peale oli markeriga kirjutatud Horse fucker. Valikus oli ka veel Cock ja Pussy, need olid kahjuks mustade nõude hulgas. Veel kaunistasid hosteli nukraid seinu pildid genitaalidest, põrandat kattis lahustuva kohvi pulber ning välisukse juures olev stend oli ära põletatud, ka tulekustuti tolmu olid kõik kohad täis. Ja ma olen seal hostelis ilmselt kõige noorem.
Laupäev oli kauaoodatud päev, mil poistel algas kahepäevane kursus väiketõstuki lubade saamiseks. Tublid poisid said teooriaeksami sooritatud ilma ühegi vale vastuseta. Laupäeva öö osutus veelgi hullemaks kui reede. Siis nägime pealt kaklust ja kisa kuidas üks mees lõikas teisele mingi terava esemega, ilmselt klaasikilluga, kätte. Teine pidi lausa haiglasse õmblemisele minema. Sellised lood. Kui hosteli töötaja täna küsis, et kas mul on hea meel siit ära minna, vastasin, et loomulikult. Jah, täna oli meie viimane päev selles hostelis. Päeval tulid poisid rõõmsa uudisega, et nemad on nüüd edukalt saanud väiketõstuki juhtimisõiguse. Olid veel kiita saanud, et nad olid olnud selle aasta parim kursus üldse.
Meie uus hostel kannab nime Underground. Tahtsime siia tulla, kuna olime selle kohta kõikjalt head kuulnud ja lugenud. See on küll veidi kallim, kuid palju korralikum kui meie endine öömaja. Siin on kolm korrust ning koristajad koristavad tube iga päev. Aias on bassein, kus pühapäeviti isegi DJ plaate keerutamas käib. Siin on ka veel baar ja filmivaatamistuba. Tualettruumid on väga korralikud ja üldse tundub see päris meeldiv koht. Ööbime nüüd neljases toas. Meie toanaabriks sai Melbourne'st pärit hilistes kolmekümnendates austraallane Ruth. Väga jutukas ja sõbralik tädi. Ikka kohe väga jutukas: rääkis juttu meiega, siis juba hakkas raamatut edasi lugema, kui tuli meelde, mida veel võiks rääkida. Tore, et saame temaga kui kohalikuga ühes toas elada. Ka eelmises hostelis oli üks Melbourne'st pärit noormees. Tundub, et Austraallaste seas on päris populaarne mööda oma maad seljakotiga rännata, teha juhutöid ning ööbida hostelites nagu enamus backpackereid.
Nüüdseks oleme kätte saanud pangakaardid ja maksunumbri. Poisid said kätte ka ehitusalase tööohutuskaardi ning juba mainitud tunnistuse, et võivad juhtida väiketõstukit. Uues hostelis on võtmete asemel magnetkaardid. Tahtsin öelda, et meil on rahakotis palju uusi kaarte.
Täna sain ka kõne. Ega mulle muidu helistata, kui ikka tööasjus. Reedel olin kandideerinud koristaja kohale. Uskuge või ei, aga lootsin nii väga, et see firma ei võtaks minuga ühendust, sest nad nõudsid kandideerijalt juhilubade olemasolu, seega ilmselt ka autoga sõitmist. Võõras linnas on minu jaoks hirmus sõita, eriti, kui siin on kõik veel pahupidi ka. Enamasti on minuga ikka nii, et asjad, mida loodan, et juhtuksid, ei juhtu. Niisiis võtsid nad minuga täna ühendust. Väga vahva, homme on mul proovipäev. Pean varakult tõusma. Hoidke pöialt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar