Teisel pool piiri

Austraalias on sõiduteedel ülipalju turistidele mõeldud teeviitasid. Enamustel vaatamisväärsustele üritame ka meie pilgu peale heita. Järjekordselt keerasime peateelt maha, kui nägime, et tee ääres on midagi pildistamiseks. See oli järjekorde hingemattev vaade ookeanile ja seda ääristavatele kaljudele. Vaatasime seal ringi kuni korraga nägin suuri kalu vees ujumas. Lähemal vaatlemisel osutusid nad hoopis delfiinideks! Me nägime delfiine vabas looduses ujumas! Natuke kaugelt küll, aga siiski. Nad tiirutasid suures parves kalda lähedal, umbes 20 võis neid olla. Nende seas oli näha ka pisikesi delfiinipojakesi. Selliseid asju nähes jõuab ikka ja jälle kohale teadmine, et oleme Austraalias. Minu jaoks oli see lihtsalt nii imeline, et võttis lausa pisara silma.

Kusagil jäi meie tee peale ka koobas. Koobas Austraalia mõistes on hoopis midagi muud kui Eestis. See oli väga suur ja hirmuäratav, samas aga märkimisväärselt kaunis.

Kuna meie matkakaardil seisis kena pilt looduslikust kivimoodustisest nimega Organ Pipes ehk oreliviled, siis me ju lausa pidime seda oma silmaga vaatama minema. See asub ilmatu suures Gawlers Ranger rahvuspargis, kus on ka palju telkimisplatse. Öö oli nagunii vaja kuskil veeta, seega võtsime suuna rahvusparki. Nagu meile omane, jõudsime ka Gawler Rangerisse õhtul pimedas, panime telki püsti ning jäime magusalt magama. Oli jõuluõhtu ning seetõttu peale meie olid rahvuspargis vaid loomad ja linnud. 

Terve päev kuluski meil rahvuspargis seiklemisele. Esmalt võtsime ette matka mäe tippu, mis oli esimene ettejuhtuv paljudest suurtest mägedest seal rahvuspargis. Õnneks pole mäed seal pargis järsud, seetõttu jäi ka matkarada suhteliselt laugeks. Nägime ka milliste sujuvate hüpetega kängurud mäest üles hüppavad, mul võttis niisama kõndiminegi hingeldama, aga känguru hüppas nagu udusuleke. Mäkke ronimine oli omamoodi tore vaheldus autosõidule. 

Oreliviledeni viis 10 km autorada, mis oli mõeldud 4-veolistele masinatele. Oli ju olnud see vaatamisväärsus põhjus, miks olime parki läinud. Nii me siis sõitsimegi sinna mööda kivisid ja kände. Meie kiirus ei ületanud kordagi 20 km/h, kuna teeolud olid nii hullud, et kohati ei saanud neid enam ka teeoludeks nimetada. Poole tee peal otsustasime kohvrid autost välja tõsta, et auto kergemaks teha. Asjade pärast ei pidanud me kartma, sest olime nii või naa ainsad inimesed seal pargis. Lõpuks saime sihtkohas käidud ning ka auto jäi terveks.

Nüüd oli vaja jätkata teekonda, et jõuda lõpuks ometi ka Adelaide linna. Jällegi õhtupimeduses otsisime endale magamiskohta. Leidsime küll ühe ookeaniäärse paiga, kuid seal oli telkimine keelatud. Teadsime, et kõrvalasuvas asulas on ka karavanipark. Sinna jõudes kasutasime ära võimalust ning külastasime tualettruume, et end natuke kergendada. Hiljem, kui poisse autos ootasin, sõitis minu juurde maastur, roolis ülbe napsine meesterahvas. Ennast tutvustamata uuris ta, et mis ma siin teen ja kas olen üksi. Päris kaua aega läks enne, kui mõistsin, et tema ongi karavanipargi omanik. Sain ikka korralikult sõimata, et julgesime ta wc-d kasutada, sest et tema peab ju kõige eest maksma. Oleks ju võinud jõuluõhtu puhul selle draama tegemata jätte. Mis seal ikka. Ööseks me sinna ei jäänud, kuna onu oleks öö eest tahtnud koguni 45 daala. 

Meie auto kütus hakkas aga vähenema. Karavanipargi kõrval oli ka tankla, kuid kahjuks suletud. Ilmselt jõulude pärast. Ega meil muud võimalust olnudki, kui tagasi veekogu äärde minna ning keelatud kohta telk püsti panna, et siis hommikul tanklasse tagasi minna. Öö oli jube ja magamata. Õues möllas torm ja telk püsis vaevu püsti. Lisaks sellele tundus nagu loomad müttaksid telgi ümber ning ei olnud just kõige soojem öö.

Hommikul tanklasse jõudes selgus, et see on ikka veel suletud, kuigi selle kohta ühtegi silti näha ei olnud. Autoga sõita oli meil jäänud veel 70 km ja nahavahel oli hirm, et äkki on kõik külatanklad jõulude ajal suletud. Küsisime esimeselt inimeselt, kus asub lähim tankla. Saime vastuseks 40 km kaugusel asuva Sheringa linnakese. Lootuses, et sealne tankla avatud on, sõitsime me isegi ilma konditsioneerita ning rahulikult kruiisides, et nii kütusekulu minimaalne oleks.