Linnast eemale

Ega siin pikka juttu polegi. Neljapäeva hommikul kirjutasime auto ilusti Joosepi nimele, vaatasime kiirelt Internetist, kus Austraalias mis hooajad käimas on, pakkisime asjad ning pärastlõunal hakkasime lõunasse sõitma, lootes niiviisi kuskilt farmist tööd leida. Asjad arenesid ikka välgukiirusel.

Meie esimene peatus oli Donnybrookis, Perthist umbes 140 km kaugusel asuvas pisikeses linnakeses. Linn ise oli tõeliselt armas ja ilus, väga kodune ja mõnus. Donnybrooki ümbritsesid massilised viinamarja istandused, sellised maalilised ja kaunid, nagu filmis. Tõesti siiamaani on kogu Austraalia maastik, taimestik ja loomad olnud vaatamisväärsusteks. Kogu Austraalia ongi üks suur vaatamisväärsus! Donnybrooki jõudes oli vaja kiirelt ööbimiskoht leida, kell hakkas juba palju saama ja asutused sulgesid tasapisi uksi. Niisiis käisime läbi kolm backpackeritele mõeldud hostelit, küsides sealt nii tööd kui öömaja. Kahjuks olid need puupüsti inimesi täis ja meie enam ära ei mahtunud. Viimase hosteli omanik oli ilmselt maailma kõige sõbralikum tädi. Tema oli juba 18 aastat hostelit pidanud. Hoolimata sellest, et tal ei ole ühtegi reklaami kusagil ja ka maja vaadetes ei saa aru, et tegu võib hosteliga olla, ütles ta, et tal on alati kõik toad inimesi täis. Ta nii väga tahtis aidata meid, ainus mis ta teha sai, oli see, et andis oma tuttava telefoni numbri, kes ilmselt meile öömaja saaks pakkuda ning juhatas meid ka järgmisse 6km kaugusel asuvasse Kirup'i nimelisse linnakesse, kus samuti üks hostel asus.

Kirup'i hosteli ust meile keegi avama ei tulnud, sest kell oli juba päris palju. Küsisime siis kõrvalasuvast baarist, ehk osatakse meile öömaja soovitada. Baarmen küsis kohe imestunult, et kas tõesti on hostel juba kinni. Siis ronis ta leti tagant välja ja koos marssisime hosteli poole. Vahva mehike, kes hiljem selgus, et on venelane, läks rahulikult hosteli tagaukse kaudu sisse ja tuli tagasi uudistega, et voodikohti seal küll on, kuid omanikke pole tõesti kohal. Veel lisas ta, et seal ongi igavesed jobud omanikud. Jällegi saime kinnitust, et küll need austraalia inimesed, olgugi, et enamus on muust rahvusest, on ikka uskumatult sõbralikud, abivalmid ja toredad. Venelane juhatas meid paar kilomeetrit edasi asuvasse ööbimiskohta, mille omanik on ta sõber Greg. Kätt rinnul hoides vabandas ta, et ei oska meid muud moodi aidata.

Greg tuli meile ukse peal vastu kurbade uudistega, et ka temal on kõik voodikohad hõivatud. Siis soovitas ta meile, et võime minna telkimisplatsile, kuid kuna meil Joosepiga ei ole magamiskotte ja oli ka külm ilm, siis see variant jäi kahjuks ära. Greg muudkui rääkis, kui kahju tal on, et ei saa meid enda juurde võtta. Ütlesime, et pole midagi, võime ka autos magada. Seejärel palus Greg meil auto hoovi ära parkida. Mõtlesime Joosepiga, et päris äge, saame vähemalt turvalises hoovis magada. Greg aga leidis meile kohakese pööningul. Seal oli üks voodi, meile toodi lisamadrats ning tekid. Luksus missugune. Greg küsis meilt kolme peale kokku siiski 100 dollarit, kuid umbes nii me olimegi arvestanud. Meie toakene oli väga armas, seinte ääri kaunistasid üksteise otsa laotud vanaaegsed kohvrid, väga hubane õhkkond. Pööning oli nagu rõdu, kahe seinaga, kust ühelt poolt nägime alumise korruse kööki ja teiselt pool avanes vaade kellegi tuppa. Kogu Gregi elamine oli super. Ise elas ta kustigaleriis, külastajatele oli eraldi maja. Kogu see vanaaegne stiil vaheldumisi modernsete maalidega mõjus väga hubaselt ja mõnusalt. Ämblikuvõrgud ja kerge tolmukiht antiiksetel esemetel isegi sobis sinna.

 

Meie toakene

Hommikul veel tänasime Gregi, ajasime vaesekese üles. Terve hommikupooliku käisime sealkandi farme läbi, küsides tööd. Tööd sealkandis praegusel ajal on palju, kuid nii ka töötajaid. Selliseid vastuseid saimegi kõigilt farmeritelt. Vähemalt süstiti meile positiivsust ja sooviti õnne tööotsingutel. Paljudes kohtades öeldi ka, et paari nädala pärast algab tipphooaeg ning siis on vaja töölisi, kuid niiviisi tööd oodata oleks liiga kulukas.

Niisiis otsustasime edasi minna tunnise autosõidu kaugusel asuvasse linna nimega Manjimup, kus väidetavalt peaks kirsside ning õunte hooaeg käimas olema. Manjimupi jõudsime pärastlõunal. Külastajatele mõeldud keskusest saime rida farmerite numbreid. Helistasime need kõik läbi, kuid tööd ei leidnud. Ka ööbimiskohta me Manjipumist ei saanud. Jällegi tundus, et oleme valel ajal vales kohas. Mõne hooaja jaoks on veel vara ning suurem sagimine algab veebruaris samas kui teised hooajad on just lõppemas. Õnneks ei ole me veel tööotsimise suhtes meeleheitel ning lootust ei kaota.

Vahepeal käisime Tallinnas ka!

Kuna Manjimupi jääda ei olnud mõtet, sõitsime sealt edasi 180 km kaugusel asuvasse Mount Barkeri linnakesse. Lootsime, et seal on vähem töötahtjad, kuna see Perthist juba üsna arvestataval kaugusel asub. Jällegi sain terve tee autoaknast loodust nautida. Mõnus sõit mägedest üles-alla pani kõrvad nii mõnelgi korral lukku. Tee ääres nägime palju känguruid. Nad on looduses tegelikult päris ohtlikud ja üldsegi mitte nii väikesed, kui Heinssoni saarel, kus neid vaatamas käisime. Känguru on põhimõtteliselt nagu tagajalgadel seisev põder ja kui nad semuga kahekesi rahulikult üle tee hüppavad, siis võtab seest ikka kõhedaks küll. Paljud muidugi ka ootasid viisakalt tee ääres, aga no mine sa känguru mõistust tea. Kängurute pärast on siin ka paljudel kohalikel autodele paigaldatud kaitserauad.

Tee peale jäi ka üks turistidele mõeldud kohake: metsa sees asuv vaateplatvorm, kust avanes kaugustesse ulatuv vaade lagendikule. Pildi peale ei jäänud see muidugi üldsegi mitte eriline, kuid vaadata oli seda päris ilus. Mõnus rahu ja vaikus, üle pea lendavad papagoide parved, ning känguru kondid kirjeldavad seda koha päris hästi. Peaks veel ära mainima, et Austraalias sõites on iga natukese aja tagant puhkeplatsid ja WC-d, sealjuures WC-d on nii puhtad, viisakad ja korralikud. Uhkemad kui mõnel kodus on. Nii olid ka seal nagu igas korralikus peatuskohas pingid ja lauad ning puhas tualettruum.

Koha peal olla oli erilisem, kui pildi pealt paistab

 

Nagu plaanitud, ööbisime autos. Õhtul jõime Joosepiga veini, mille olime Donnybrookis ühest viinamarja istandusest ostnud. See on nii armas, et farmerid ise teevadki oma kasvatatud viinamarjadest veini ja müüvad neid oma kodus. Mt Barker on seni väikseim linnake, mida Austraalias näinud oleme. Sellegipoolest on seal suisa kolm bensiinijaama, pangaautomaat, postkontor, haigla, vetapteek, turistipunkt, pubi, hotell, raamatukogu, spordikeskus, raudteejaam, ujula ning üksainus suur toidupood. Praegu seda loetelu kirjutades hakkasin kohe mõtlema, et kuidas need kõik sinna pisikesse linna ära mahtusid.

Hommikul külastasime kohalikku turistipunkti. Sealne töötaja, seitsmekümnendates onuke oli tõeliselt vahva ja äge. Iga tema kolmas sõna oli küll "bloody", kuid ta oskas selle alati nii sobivasse kohta öelda, et see ei häirinudki. Üldse oli ta väga vaimukas. Jõudsin temaga rääkida nii Eesti palkadest, mille peale too imestas ja ütles, et siin võib kaevanduses 800 dollarit päevas teenida. Veel küsis ta, et kust nii uhke auto saime, kui Eestis nii väiksed palgad on (enamus backpackereid sõidavadki vanade ja logude autodega, mitte nagu meie), siis jutustasin talle meie autoostuloo. Jõudsime rääkida veel sellest, kuidas me kumbi madusid ei salli ning kuidas möödunud aastal madu onukese koera tappis. Veel soovitas ta proovida känguru liha. Ning seda, kui palju õnne ta meie tööotsingutele soovis, seda ei oska ma sõnadesse panna. Saatis mind lausa autoni ja lehvitas meile järele. Vahva oli ka see, kuidas ta eelnevat üritas printerit tööle saada, et meile farmide asukohti ja numbreid välja printida ning hiljem neid mitu eksemplari sai. Jah, ka siin linnakeses saime väljaprinditud kujul kõikide farmide listi. Tööotsimine tehakse ikka eriliselt lihtsaks.

Juba esimese kõnega saime endale tööd! Juhhuu! Mis meid siin ees ootas ja homsest esimesest tööpäevast kirjutan juba homme. Et oleks põnevam. Pilte meie Internet kahjuks üles ei lae, seega lisan illustreeriva materjali kunagi hiljem.