Lendan Singapuri.

Pärast 14 päeva sõitmist jõudsime lõpuks neljapäeva pärastlõunal Perthi. Elame siin Joosepi sõbranna tuttava pool. Ranga on 28 aastane Austraalia poissmees, kes elab oma majas kahe koeraga. Ta on väga sõbralik ja tore. Igav meil siin ei hakka.

Homme, pühapäeval lendan Singapuri ja kuna mul läptopi pole, siis ei tea, kuidas selle blogipidamisega saab. Praegu kirjutan ka nii lühidalt. Nagu ikka on vaja kõik asjad viimasele minutile jätta. Kell on 11 õhtul ja hommikul kell 8 hüppan juba lennuki peale. Toas on asjad kõik pilla-palla ja ootavad pakkimist. Päikest ja kõike paremat, Sulle, kes Sa seda loed!

Exmouth ja Monkey Mia

Esmaspäeva õhtul jõudsime Exmouthi, pisikesse linnakesse 1300 km Perthis. Teisipäevaks olime planeerinud veeta päev seal kandis asuvas Cape Range Rahvuspargis. Olime varem kuulnud sealsetest piltilusatest randadest ja imelistest snorgeldamiskohtadest.

Turquoise Bay oma türkiissinise vee ja valge liivaga oli mõnus vaheldus pidevale sõitmisele. Niisiis võtsime aja maha, laenutasime kohalikust infopunktist snorgeldamisvarustuse ja hüppasime vette. Sndorgelamisega alustasime Turquise Bay kõrval asuvast snorgeldamiskohast Oyster Stacks. Seal liivaranda polnud ja vette saamine oli peaaegu nagu üle kivide ja kändude ehk üle teravate ja libedate kivide. Infopunktist saime teada, et seal peab hoovuste suhtes väga ettevaatlik olema ja ujuma vaid teatud suundades. Vastasel juhul viib hoovus sind lihtsalt avamerele. No seda vast juhtunud pole, aga ujuda oli seal ikka päris raske. Niisama vees seista oli juba omaette katsumus, kuna hoovus tahtis vägisi ümber ajada. Vesi oli seal madal ja korallid asusid kohe kaldal niiet kaugele polnud ujuda vaja. Minu jaoks oli seal snorgeldamine isegi ilusam ja mõnusam, kui seda Great Barrier Reefil Cairnsis. Super kogemus jälle.

Oyster Stacks. Selja taga on kõik need tumedad kohad korallid.

Turquoise Bay

Pärast hommikust snorgeldamist Oyster Stacks'is läksime tagasi türkiisiranda. Snorgeldasime sealgi. Nägime isegi raid ja Joosep sai kilpkonnaga ujuda. Jällegi tuli mängu hoovus. Mitu korda pistsin pea veest välja ja võtsin sirge suuna, kuhu minna. Kui vaatasin, kas olen juba jõudmas soovitud kohta, avastasin, et olin ikka puhta vales suunas ujunud. Nüüd on pikaks ajaks snorgeldamisest küllalt. Snorgeldamisest väsinud, puhkasime selles imeilusas rannas.

Turquoise Bay

Järgmise päeva hommikuks jõudsime Shark Bay's asuvasse looduskaitsealasse Monkey Mia. See on rannaäär, kus üle 40 aasta on delfiinid iga päev randa tulnud, et tasuta süüa saada. Kolm korda vahemikus kell 8.00-12.00 antakse tulevad delfiinid randa ja suvaliselt rahva seast valitud inimesed saavad delfiinile ülessulatatud kala pakkuda. Delfiine katsuda ei tohi isegi töötajad, kuna tahetakse delfiine mitte kodustada. Selle pärast ei ole ka kindlaid kellaaegu. Delfiinid teavad, et nad saavad kolm korda kindla aja jooksul süüa. Kui nad pärastlõunal randa tulevad, siis neile süüa ei anta. Mina polnud nõus sealt enne lahkuma, kui saan ka delfiinile kala anda. Õnneks valiti mind publiku seast kohe esimesel söötmisel. Oleksin tahtnud silitada ja paitada seda delfiini ja siis koos ujuma minna, aga olin väga õnnelik sellegi eest, et sain talle nii lähedal olla. Joosep valiti välja teise söötmise ajal. Väga tore kogemus. 

Lõuna paiku käisime veel rannas, kus liiva asemel katsid rannaäärt merekarbid. Kaevasime sügavale-sügavale, et veenduda, kas on ikka looduslik värk. Oli küll. 

Shell Beach

Tagasi läänekaldal

Ja olemegi juba üle nädala reisinud. Puhkust oleks vaja! Sõitmine väsitab.

Vahepeal oleme juba järgmises osariigis. Üldse reisi Austraalias alustasime Lääne-Austraaliast (W.A), seejärel jõudsime Lõuna-Austraaliasse (SA), siis Victoriasse (VIC), Uus-Lõuna Whales (NSW), siis Queenslandi (QLD), kust me ka seekordset reisi alustasime paar päeva tagasi olime Põhjaterritooriumil (NT) ja nüüd oleme tagasi Lääne-Austraalias. Piiripunktis pidin enda apelsinid ja pirni ära andma. Teadsin küll, et tuleb piiripunkt ja puuvilju ei tohi teise osariiki viia, aga seekord tuli see piir kuidagi kiiresti. Pealekauba pole pärast Lääne-Austraaliast lahkumist minegeid kontrolle piiril olnud. Nüüd aga vaadati auto korralikult üle, et ega me midagi ebaseadulikku üle piiri ei vii.

Eile jõudsime Broome'i. See on ilus India Ookeani äärne sadamalinnake. Kuulus on kaabliranna ehk Cable Beach'i poolest.See 22 km pikk liivarand, kus õhtuti päikeseloojangu ajal tehakse kaamliratsutamise tuure. Rand ise on nagu rand ikka. Nüüd kirjutan siin ja tuli meelde, et kuulnud olen Broome's asuvatest 130 miljonit aastat vanadest dinosauruste jälgedest, aga nüüd oleme juba Broome'st nelja tunni kaugusel ja mis ununes, see ununes. Vaatan google.com'ist pildi pealt neid ja parastan, et ikka peab infopunktides käima ja uurima, ei ole mõtet tühja-tähja kiirustada. Põhjus, miks ununes, oli see, et võtsime Broome'i hostelisse toa. Esimest korda selle reisi jooksul jõudsime hostelisse kell 3 pärastlõunal, et saaksime korralikult välja puhata. Varahommikust hilistundideni sõitmine ja telgis magamine on päris korralikult ära väsitanud. Lõõgastusime basseinis ja Cable Beach'il, jõime õlut ja magasime sisse. Mõnus.

Kaamlid Cable Beach'il

Täna käisime veel looduskaitse all olevas Cape Keraudren'is. Pargivaht ütles, et tulime õigel ajal, kuna paar tundi enne meid oli kuumus seal 47 kraadi, kuid nüüd on juba jahedam. No ma ei tea. Higised olime mõlemad hetkega ja kuumus oli päris hull. Ei oska kirjeldada hästi, mis me seal nägime. Tundub keeruline, aga ookeani poolt uhutud kahjurahnud olid kaetud miljonite merekarpide ja veel elutsevate pisikeste korallidega. 

Nii suur teokarp

Nüüdsest oleme jälle ranniku ääres ja on rohkem vaadata ja näha. Aga need paganama dinosauruste jäljed, neid näen nüüd unes. Saadan poole oma 40-kraadisest kuumusest Eesti külma sügisesse!

Sisemaa

Edasi on meie reis igav olnud. Oleme Austraalia sisemaal. Siin ei ole metsasid ja loodus on üldse kuivanud ja nukker. See on omamoodi kogemus sõita autoga sadu ja sadu kilomeetreid ja näha nii kaugele kui silm ulatab. Põllu peal on mõni üksik puu. Raisakotkad ja kormoranid söövad tee ääres raipeid. Lehmad kõnnivad vabalt tee ääres ja tee peal. Kuskil kükitab vallabipere. Kuumus väljas on tappev.

Teed on pikad ja lõputult sirged. Kui kuskil tunni jooksul sõidab vastu üks auto, siis näeb autot 5 minutit enne, kui üksteisest mööda sõidame. Teed on lihtsalt nii sirged ja kui tulebki lõpuks kerge kurv, siis pärast kurvi saab jälle 130 km/h maksimum lubatud kiirusega tükk aega järgmist kurvi oodata. Enne ristmiku sõidame 500 km ja järgmise ristmikuni tuleb uhkelt 800 km otse sõita. See on Austraalia sisemaa.

Inimesi siin väga ei ela. Asustused on kuskil 300 km vahega ja linnade vahel on enamasti 600-700 km. Põhjaterritooriumil on 2008. aasta statiska järgi iga neljas inimene aborigeen. Neid esimest kolme inimest pole aga kuskil näha. Ilmselt nemad teevad tööd ja teenivad raha, samal ajal kui räuskav põlismaalane pere ja sõpradega pargis või tänaval istub ja valitsuselt saadavat toetusraha maha joob.

Kujutage nüüd ette seda rõõmu, kui pärast poolteist päeva sõtmist täielikus pärapõrgus lootusetus loodusetuses jõuavad Joosep ja Marianne suuremasse linna. Hommikusöögiks on McDonaldsi eine ja natuke aega jalutamist Mt Isa linnas ja ongi kolm tundi võluväel kadunud. Aga maanteel sõites venivad kolm tundi nagu kaamlitatt. Olgu veel mainitud, et siinsed linnad on nukrad ja hirmuäratavad. Kõik hirmsad jutud aborigeenidest on saanud tõeks. Poodidel on trellid ees, koolibussis on turvamees. Alkoholipoe ukse eest viiakse paari minuti jooksul 5 aborigeeni politseijaoskonda. Kuskil karjub aborigeeninaine inetuid roppusi. Ja siis on veel rahulikud aborigeenid, kes lihtsalt istuvad seal, kus jumal juhatab.

Pärast linnaskäiku jätkasime oma lõputut sõitmist Perthi suunas. Aja- ja rahanappuse tõttu me Darwinisse, Põhjaterritooriumi pealinna minema ei hakanud. Küll saab mõni teinekord sinna minna, kui vaja on. Tüütu on lihtsalt sõita hirmsuure ringiga, kui otse saab ka.

Sinine esmaspäev koobastes

Pärast eelmist päeva oli mul kogu sellest kõhugripi teemast ja füüsiliselt pingutusest ilmselt kõrge palavik. Kogu eelmine päev oli enesetunde pärast üle pika aja üks jubedamaid ja samas ka imelisemaid. Jäin magama nii pea, kui uude karavanparki jõudsime ja ärkasin uue inimesena. Tuju aitasid tõsta veel hommikused piltilusad palmirannad ja imeline ilm.

Pärast hommikusööki Austraalia ühes ilusaimas linnakeses Port Douglas sõitsime ja sõitsime selles kaunis lopsakuses. Tahtsime veel Daintree vihmametsa minna, aga kuna see oli nii suur ja turistide jaoks ülepaisutatud, siis otsustasime aja kokkuhoiu mõttes mitte minna. Pealekauba on vähemrahvastatud kohad, mida suurelt välja ei reklaamita, tihtipeale isegi ilusamad.

Oli selgelt näha, kuidas iga kilomeetriga sõidame troopilisest piirkonnast eemale. Loodus muutus paarisaja kilomeetriga äärmusest äärmusesse. Metsad muutusid tagasi hõredaks ja kuivanuks. Veel midagi teistsugust meie jaoks olid termiitide pesad. Terved teeääred, nii kaugele kui silm ulatub, on neid paksult täis. Pesasid on igas suuruses ja iga kujuga.

Pisikesed termiidipesad. Hiljem nägime ikka endast kõrgemaid ja kõvasti suuremaid. Kahjuks siis enam huvitav ei olnud ja pilti ei teinud

Õhtupoolikul jõudsime Chillagoe'sse. See pisike linnake, pigem küla, kus tahtsime külastada koopaid, millest Kalmar meile rääkinud oli. Infopunktist selgus, et kolme võimsama koopa külastus on tasuline, kuid kahte koobast sai vaatama minna ka iseseisvalt ilma giidita ja raha maksmata. Vaese seikleja elu, eks ta võtab ikka, mis tasuta antakse. Koobas oli kottpime ja sinna ronimine oli omaette katsumus. Mina muudkui uudistasin ja imetlesin, et kui suur see koobas on ja kui palju erinevaid käike. Joosep aga oli enne koopasse minemist maininud, et temal kõht valutab. Samal ajal, kui mina õhinaga koobast uurisin, läks Joosepi enesetunne aina kehvemaks. Nii kui koopast välja saime oli selge- minu kõhugripp on nüüd Joosepi kallal. Nüüd oli tema kord kõht lahti vetsupoti peal prügikasti oksendada.

Bauhinia koopas uudistamas

Ööbisime kohalikus karavanpargis Eco Lodge, mis on ilmselt ilusaim karavanpark, mida mina Austraalias näinud olen. Kõik oli nii lihtne ja armas ning raha küsiti ööbimise eest tunduvalt vähem kui igal pool mujal. Minul oli lõbus õhtu, sain X-Factory finaali vaadata (Bowenis vaatasin igal pühapäeval seda) ja karavanpargi kassi paitada. Joosep magas mu jalgade juures põrandal ja vahelduva eduga tegi oma pikki külastuskäike tualettruumi.

Hommikul oli mõlemal jälle hea tuju ja hea enesetunne. Lõpp hea, kõik hea.

Sukeldumine-snorgeldamine

Tänaseks pühapäevaks olime broneerinud snorgeldamistuuri Great Barrier Feefil ehk eesti keeles Suurel Vallrahul. Seda 2600 km pikka korallrahudesüsteemi Austraalia idarannikul loetakse üheks parimaks sukeldumis- ja snorgeldamiskohaks maailmas ning see kuulub ka Unesco maailmapärandi hulka. See on maailma suurim korallrahu.

Ööl vastu pühapäeva sain kahjuks aga väga vähe magada. Ärkasin üles ja jooksin tualetti, kus enamus enda ööst veetsin. Sain ilmselt kass toidumürgituse KFC kanast või lihtsalt kõhugripi. Terve öö oksendasin ja kõht oli lahti. Vett juua ka ei saanud, tuli seegi välja. Kuskil tunnikese sain magada ka, aga magasin autos kuna õhkmadratsi peal loksutas ja ajas iiveldama. Hommikul ärgates mul parem ei olnud. Tundsin end väga nõrgana, ei saanud süüa ega juua. Helistasin kohe meie snorgeldamisbüroosse ja küsisin, kas on võimalik broneering tühistada, kuid sama päeva hommikul enam pole mingit võimalust. Tuleb minna või lihtsalt raha raisku lasta.

Mis mul muud üle jäi, kui kell 7 hommikul hüppasin, Joosep käevangus, laevale, et 9 tundi ookeani peal veeta. Esimese asjana laeva jõudes sõin ära merehaigusevastase tableti. Pärast oksendasin selle välja küll, aga aeg-ajalt oli laevas juba normaalsem enesetunne. Millalgi tuli Joosep jutuga, et lähme sukelduma ka. Nojah, mis seal ikka. Viskasime varustuse selga ja hüppasime vette. Sukelduda sai küll kahjuks vaid 15 minutiks ja instruktori pideva järelvalve all, kuid see oli seda väärt. Niipea, kui ma vette jõudsin, kogesin midagi kirjeldamatut. Müstiline, imeline, võrratu kogemus. Veealune maailm on nii puutumatu ja ainulaadne. Nii teistsugune. Muidugi jälle filmides oleme kõike näinud, aga ise seal olla. Ei ole sõnu, et enda tundeid edasi anda. Isegi kogu mu senine iiveldamine oli sekundiga kadunud. Sajad värvilised kalad, 160 aastat vanad korallid, suured merekarbid. Saan selle kõige ühe sõnaga ära öelda küll. Fantastiline.

Pärast sukeldumist oli meil veel 20 minutit aega snorgeldamiseks. Sukeldumine on muidugi kordades võimsam kui snorgeldamine, aga imeline sellegi poolest.

Kõigele sellele järgnes kosuta bufeelõuna laevas. Sõitsime järgmisse kohta, et uuesti sukelduma-snorgeldama minna. No ja kes juba esimest korda sukeldumismaitse suhu sai, see tahtis ikka veel ja veel. Läksime teisel korral ka sukelduma. Seekord olin juba peaaegu nagu kala vees. Vaatasin ja imestasin ikka. See on ikka nii veider olla vee all korallide ja kalade vahel, keda isegi ei uskunud olemas olevat, hingata seal nagu maa peal ja lihtsalt mitte millestki mõelda. Kas maailm saaks veel ilusam olla?

Nagu ka eelmine kord, saime pärast sukeldumist jälle snorgeldada. Seekord nägime snorgeldades hulga rohkem. Hoolimata sellest, et olime 2 tunni kaugusel maismaast ehk kaugel avamerel või siis ookeanil oli seekordne "korallitort" veepinnale nii lähedal, et isegi jalad ulatusid põhja. Samas see sama tort oli sukeldudes 13 meetri sügavune. Sukeldusime ümer selle korallihunniku ja hiljem uurisime seda põhjalikult ka pealt poolt. Kalad on ikka nii julged. Sain isegi katsuda ühte. Ilus, ilus, ilus päev. Hiljem teel koju enamus inimesed magasid, oli füüsiliselt ja vaimselt väsitav päev.

Esimene reisipäev

Queensland on looduse poolest Austraalia lopsakaim osariik. Põhja-Queensland on kuulus eriti oma troopiliste vihmametsade poolest. Ka Bowen asub Põhja-Queenslandis, kuid mida Bowenist põhja poole liikuda, seda imelisemaks loodus muutub. Esimesel päeval pärast Bowenist lahkumist me väga palju sõita ei jõudnudki kuna hakkasime liikuma alles pärastlõunal. Plaan esimeseks päevaks oligi minna Townsville'i, mis asub Bowenist 200 km põhjas, osta sealt uus odav täispuhutav madrats ja leida koht, kus ööbida. 

Sõitsime Townsville'st kuskil 70 km asuvasse Paluma Range Rahvuparki. Jõudsime sinna pimedas, panime telgi püsti ja jäime magama. Ööd on ikka väga soojad nagu õigele hiliskevadele kohane siin Austraalias. Õhtuti telgis magama jääda on lausa palav. Me ei pane telgile pealmist katet peale, sest siis tekib lausa sauna efekt. Tekki läheb vaja vaid kuskil tunniks ajaks öö jooksul. 

Hommikul ärkasime vara. Vara üles, vara voodisse- nii me reisime. Õhtuti läheb kiiresti pimedaks ja kuskil poole seitsmest kottpimedas on ohtlik sõita. Kõik kängurud ja vallabid tulevad pimedas tee äärde niiskemat rohtu sööma. Laipasid on tee ääres niigi liiga palju ja kurb oleks, kui meie pisiskeselt loomakeselt elu peaksime võtma. Siiamaani on Joosep edukalt kängurte vahel slaalomit sõitnud ilma kedagi vigastamata. Meie ööbimiskoht oli väga kaunis. Käisime hommikul kohe telkimisplatsi kõrval jões ujumas. Jõgi kandis nime Paradise Waterhole ehk siis paradiisi veeauk. No eks ta oli oma nime väärt- kristallselge rahulik vesi ja kaunis loodus. 

Mis oleks veel parem karastus kuuma ilmaga kui ujumine. Niisiis kuskil tunni aja pärast leidsime järgmise supluskoha. Mäletamist mööda asus see koht samas rahvuspargis. Kui vesi voolab kosena mäest alla tekitades ujumiskoha ja sellest ujumiskohast voolab uus kosk tekitades uue ujumiskoha jne, siis on lõpptulemuseks mõnusad suplemiskohad, mida kutsutakse looduslikeks basseinideks. See oli hea rahulik koht, kus teisi inimesi matkamas ei olnud. Kilpkonnade ees ei ole mõtet häbeneda ja parim karastus on kuuma ilmaga paljalt külmas vees olla.

Kivil istub väike konn ehk leia pildilt kilpkonnapoiss

Selleks, et kolme õigeks ajaks Perthi jõuda, peame päevas kesmiselt 700 km sõitma. Vahel vähem, vahel rohkem. Loodus on siin põhja pool ikka tõeliselt imeline ja troopliline. Suvalisel maanteel sõites on lausa lust kõrvalistmel istuda. Ei jõua ära vaadata ja ahhetada, kui kaunis võib loodus olla. Millegi pärast ei teinud ma palju pilte, kõik tundus nii loogiline, et nii peabki olema ja nii jääbki, aga paari päeva pärast liikusime juba piisavalt kaugele ja lopsakast loodusest polnud enam midagi järel.

Nii lopsakad metsad. See on suvaline sõidutee.

Olime parasjagu teel randa, kui Joosep tahavaatepeeglist tuttavat valget autot nägi. Kalmar lehvitas seal. Kohe mitte ei vii me teed lahku. Saime siis kolmekesi rannas imesoojas ookeanivees jalgu leotada, muljeid vahetada ja uuesti Kalmariga hüvasti jätta. Mission Beach ehk missiooni rand on omaette väike missioon küll. Leia üles ilus paradiisirand, kus rannaäärt kaunistab palmimets. 

Juba olimegi teisel reisipäeval näinud väga palju ilusaid kohti. Aga see ei olnud veel kõik. Josephine Falls jäi vaid mõned kilomeetrid teelt kõrvale ja oli külastamist väärt. Matkateel sinna kohtasime eestlaste punti ja nagu nad ütlesid, siis no on ikka koht kus eestlasi kohata, isegi Tarzanimetsas võivad vastu jalutada. Pisike maailm? Džungleid oleme näinud ainult filmides ja vahel tundub küll, et kogu see värk on illusreeritud. Tuleb ise üle vaadata ja katsuda see džunglitaimestik. Nüüd usub Joosep ka, et Tarzan oli olemas ja pilt on selgem, kuidas ta puult puule "köiega" lendas. Kosed olid küll ilusad, aga mõttes pidi juurde lisama, kui võimsad nad vihmahooajal olla võivad. Ujuma me seal kahjuks ei läinud, aga need, kes läksid, said mõnusalt alumisest kosest liugu lasta. 

Teise päeva õhtuks jõudsime Cairnsi, mis asub Bowenist kuskil 600 km kaugusel. Ööbisime seal karavanpargis, et saaks ikka korralikult pesta ka vahepeal. Iga öö karavanargis veeta läheks aga liiga kulukaks,

kuna bensiini peale läheb niigi meeletult raha.

Lahkumine Bowenist

Nii pikk vahe on blogipidmisse jäänud, et enam ei teagi, kust alustada. Boweni tomatifarmis olin tööl 22. oktoobrini ehk siis ligikaudu neli kuud. Pikk aeg, kui tagasi mõelda. Tänutäheks seal oldud aja eest saavad kõik töölised kotikese, kus sees on mõned meened ja tänukiri. Mina oma farmi logoga topsihoidja üle olen väga õnnelik. Joosep lõpetas töö samuti 22. oktoobril, et saaksime paar päeva Bowenis niisama puhata ja mängida ning reedel, 25. oktoobril üle pika aja jälle teele asuda.

Meie plaan on kindel: jõuda kolme nädala jooksul Perthi, sinna, kust oma reisi siin Austraalias alustasime. Tahtsime ju algusest peale Austraaliale ringi peale teha. Olgu veel mainitud, et meie matk peaks laias laastus 8000 km tulema. Kuna 19. novembril täitub meil aasta Austraaliasse saabumisest (kole mõelda kohe, kui kiiresti aeg läheb), siis on meil mitu võimalust. Saame viisat pikendada, et jääda siia kohe teiseks aaastaks. Viisat saab pikendada kuni 31. eluaastani ehk oma teist aastat ei pea kohe ära kasutama. Mina saaksin isegi veel 8 aasta pärast tagasi tulla. Otsustasin hoopiski, et lähen Aasiasse. Reisin seal ringi, vaatan, kogen, mõtlen ja teen järeldusi. Panen ennast proovile, kuidas üksi toime tulen. Ostsin esimese pileti ära, 17. novembril lendan Singapuri ja vaatan, mis edasi saama hakkab. Joosep jääb Austraaliasse teiseks aastaks.

Enne Bowenist lahkumist vahetasime autol veel igasugu filtreid ja õlisid, et me tee peal hätta ei jääks. Loodame, et meie kallis punane hobune meid ilma perutamata ilusti kohale viib. Siiani on meie auto väga hästi vastu pidanud. Ehk jätkab ta samas vaimus. Paar päeva enne lahkumist käisime veel ka purjekaga Bowen Jahtklubi võistlustiimiga kaasas sõitmas. Oli jälle tore ettevõtmine ja kusjuures veel täitsa tasuta.

Pool meie tiimist, saime neljanda koha.

Pühapäeval jõudis Kalmar lõpuks meile külla. Tema tegi siiani seafarmis tööd ja nüüd novembri alguses lendab tema tagasi kodumaale. Tore oli teda üle pika aja jälle näha ja tundus nagu oleks see alles eile olnud, kui viimati kolmekesi koos olime. Selleks, et enne lahkumist veel ringi sõita ja Austraaliat avastada, ostis Kalmar endale auto. Bowenist lahkus ta paar päeva enne meid.

Bowenist lahkumine oli minu jaoks äärmiselt raske. Selle aja jooksul sain Bradiga väga lähedaseks ning nii kurb oli asju pakkida ja teada, ei näe teda enam tükiks ajaks. Ja Clyde, mu armas koerapoiss, on ka nüüd õnnetu, et minuga enam mängida ja niisama hängida ei saa. Olen ülimalt õnnelik, et Bradi kohtasin ja sain aega tema seltsis veeta. Ta on mind väga palju aidanud, ise midagi vastu ootamata. Ma olen kindel, et näen teda kunagi veel.

Kahe kullatükiga

Üle pika aja

Piinlikkusega vaatasin eile, et mu viimane sissekanne siia oli juba poolteist kuud tagasi. No aeg ikka lendab. Vabandan end ehk sellega välja, et olen blogisse siiamaani kirjutanud meie seiklustest ja uutest ning huvitavatest asjadest. Viimasel ajal pole midagi nii märkimisväärset nagu eriti olnudki.

Tööga on mul sellised lood, et juba ära on tüüdanud. Muudkui tee aga seda ühte ja sama asja. Farmipäevad teise aasta viisa jaoks on mul juba ammu olemas ja selle pärast ei ole ka eriti motivatsiooni enam farmis tööd teha. Vabasid päevasid meil Joosepiga koos on suhteliselt vähe, sest töötame ju erinevates farmides. On kuidagi välja kujunenud nii, et kui minul on tööpäev, siis Joosepi farmis parasjagu tööd ei tehta ja vastupidi. Sama moodi ei klapi meil kellaajad. Jagame sama autot ning kui üks meist alustab paar tundi varem, siis teine lihtsalt peab hommikul töö juures oma aega sisustama. Õhtuti läheb Joosep tavaliselt vahepeal koju ja siis tuleb mulle järele (koju on 17 km). Enamasti tehakse meie farmis kauem tööd ja töötunde nädala peale kokku on minul alati rohkem kui Joosepil. 

Minu farmi Joosep tööle tulla ei taha. Kardab vist rasket tööd. Sama ajaga, kui meie farm jõuab pakkida 80 alusetäit tomateid, pakitakse Joosepi farmis vaid 40 alusetäit. Töötajaid on meil enamvähem sama palju. Niiet meie farmis vihutakse ikka mõnuga tööd teha. Alguses olin lausa pahane, et meil selline tempo peal on. Nüüd olen sellega juba ära harjunud, et kui liin aeglasemalt töötab, siis hakkab lausa nii igav, et jää või magama.

Tööst veel nii palju, et eelmise kuu alguses juhtus mul pisike tööõnnetus. Miskit moodi suutsin oma nimetissõrme liini vahele jätta. Olen ikka õnnega koos, et sõrmekese tervelt liini vahelt kätte sain. Oleksin võinud näpust lausa ilma jääda. Paar nädalat hiljem tuli küüs ka lõpuks maha. Kartsin, et uut küünt ei kasvagi, aga nüüd, veel paar nädalat hiljem, on mul millimeetri pikkune uus küüs juba olemas. 

Paar nädalat tagasi külastas meie linna Austraalia vanim peretsirkus Lennon Bro's Circus. Olen varem vaid korra elus tsirkuses käinud ja see oli enne Austraaliasse tulekut Soomes. Kuna tsirkus reklaamis end välja paljude armsate loomakestega, siis minu suurel utsitamisel pidime asja oma silmaga kaema.  Lõppude lõpuks tuleb võimalikult palju raha investeerida mälestustesse mitte ainult asjadesse. Jäin kogemusega väga rahule. 

Eelmisel nädalavahetusel võttis meie linnakeses aset iga aastane võistlus Bullmania või teisiti tuntud Bullarama. See on kurjade pullide ja hulljulgete meeste võistlusetapp saamaks Austraalia meistriks pulliratsutamises. Ostsime eelmüügist piletid päev varem ära, nii oli odavam ja kindla peale minek. Kui  sama päeva õhtul koju jõudsime oli majaomanik meid otsimas käinud ning uksele kirja jätnud, kus vabandas, et sai meile vaid ühe tasuta pileti. Väga armas temast. Meie ei teadnudki tema plaanidest meile sponsorpilet sebida. Igatahes müüsime ühe pileti Joosepi töökaaslasele maha. Võistlus oli väga vahva. Jah, olen loomaarmastaja, kuid räägin end pehmeks sellega, et kui pulliratsutamine oleks hirmus loomapiinamine, siis oleks ilmselt loomakaitse juba ammu vahele astunud. Ja pealegi aetakse pullid vihaseks vööga, mis seotakse ümber tagumiku, mitte pekstes. Väga meeldiv üllatus oli võistlejate seas näha ka ühte tuttavat nägu. See oli Ben, kellega ühel toredal laupäeva ööl baaris tuttavaks olime saanud. Eleri, nüüd ma tean ta täisnime ja suhtestaatust! Missioon edukalt täide viidud.

Möödunud nädalavahetusel vedasime oma rasked tagumikud üle kivide ja kändude Bushparty'le. Selle nimi Metsapidu või siis Põõsapidu on sõna otseses mõttes õige. Pidu toimus kunagises prügilas kuskil kilomeeter linnast eemal. Peo algatajatel olid renditud suured prožektorid ja ja kõlarid. Keset rahvamassi oli lõke ja puha. Inimesi oli palju ja pidu oli väga tore ja omapärane. Pikemalt ei taha ma sellest rääkida, olen tubli ja korralik tütarlaps ennekõike.

Eelmisel kolmapäeval käisime eestlase Verneki sünnipäeval. Tema tüdruksõber Silvi oli meile leiba küpsetanud. Oh juudas, küll see maitses hästi. Esimese ampsuga läksid mul põsed lausa krampi. Sain endale retsepti ka. Nüüd pean ennast kätte võtma ja oma leivavabriku püsti panema. Pean ennast igat pidi kätte võtma. Näiteks tihedamini blogi kirjutama. Lõpetuseks lisan siia natukene silmailu ka meie tagaaiast.

Töö ja kodu

Minu esimene tööpäev oli kolmapäeval kaks nädalat tagasi. Just täpselt nii laisk ma olengi. Oleksin võinud juba kaks nädalat tagasi siia midagi tarka kirjutada. Töötan tomatifarmis. Mitte küll selles, kuhu  alguses tööle pidime saama, aga ilmselt isegi paremas ja suuremas. Vee Jay's Tomatoes on selle farmi nimi. Töölepingu peal oli kirjas, et see on rahvusvaheline firma. Niiet kui hästi otsida, siis võib isegi Eestist leida tomateid, mille poeletini jõudmiseks olen mina kannatanud põrgu seljavalu. 

Töö on mul väga lihtne. Seisan liini taga ja korjan kahe suure peoga välja kahte sorti tomateid. Ühed lähevad prügisse ja teised teise klassi tomatite hulka. Ja siis ma seisan seal ühe koha peal keskmiselt kolm tundi (vahel isegi neli tundi) ja nopin. Siis tuleb 15minutiline paus ja nopin veel. Pärast pooletunnist lõunat ma ikka seisan ja nopin. Vahepeal on veel üks pisike puhkepaus ja suure rõõmuga saan jälle tomateid sorteerima minna. Rohkem pause meil ei ole. Vahel on tööpäevad isegi 12tunnised. Alguses sain endale sellise seljavalu seimisest ja sama liigutuse tegemisest, et isegi hingata oli valus. Nüüd olen vahelduva eduga lasknud seljale määrida leevendavat kreemi ja valu ei olegi enam väljakannatamatu.

Töökaaslased on toredad ja isegi ülemused on sõbralikud. Kuna praegu ei ole ikka veel hooaeg korralikult pihta hakanud, siis töötan tavaliselt üle päeva. Üle nädala olen oodanud, millal üks Taiwani tüdruk töölt ära läheb, siis saan tema koha endale. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis vist juba homsest saangi teistsuguse töö endale. Sain ükspäev juba kätt ka harjutada. Töö on kaalude taga. Kaale on kuskil 20 ja nende taga töötab kolm inimest. Tuleb võtta pappkast ja see kriidiga ära märgistada vastavalt sellele, millised tomatid sinna kasti lähevad. Siis tuleb kast panna kaalule, vajutada nuppu ja tomatid kukuvad ise sisse. Kümne kilogrammi juures lukustub süsteem ja tomateid enam juurde ei kuku. Vahepeal pean vaatama, kas kastis on ikka ilusad tomatid. Vaatan, kas kaal on täpne. Võtan uue kasti, märgistan ära ja lükkan selle tühja kastiga täis kasti liini peale. Vajutan nuppu jne. Seda sama tuleb teha kuskil kuue kaalu taga. Kui aega üle jääb, siis pean veel pappkaste ka paremini sättima, et neid oleks hea kiiresti võtta. Töö on väga erinev liini taga seismisest. Mulle lausa meeldis ja ootan juba põnevusega.

Sõber

Eelmisel esmaspäeval jõudis Joosep siia. Jättis oma hirmsa töö kus see ja teine, pakkis asjad ja sõitis öö otsa maha 1200 km. Auto jäi meile, ostsime Kalmari välja. Kalmar jäi veel sinna suurt ja rasket raha kokku ajama. Tööpäevad olid neil 12tunnised 7 päeva nädalas. Mul on väga hea meel, et Joosep siia tuli. Esiteks saame koos olla, sest et mis unistuste Austraalia see on, kui me pole Joosepiga isegi mitte koos. Teine, tõsisem põhjus on see, et Joosep tundis end ükspäev väga kehvasti. Arst kuulas ta südant ja tal on vist vale heli südames. Ilmselt seisneb põhjus suures ületöötamises ja mine sa hullu tea, kui ta oleks sinna tööle jäänud, mis kõik juhtuda oleks võinud. Eile käisime Joosepiga haiglates rinnapilti tegemas ja vereproovi andmas. Vereproov maksis 120 dollarit! Ulme. Kopsupilt ainult 42 ja arsti visiiditasu 60 dollarit. Reedel või esmaspäeval läheb Joosep uuesti arsti vastuvõtule, siis saab doktor analüüside tulemuste põhjal kindla diagnoosi anda.

Ilusamaid uudiseid on ka. Eelmisest neljapäevast elame me Joosepiga kahekesi oma uues kodus. Me ei jõua siiamaani ära imestada, et saime endale sellise kodu. Elame majas, kus on kolm eraldi korterit või elamist. Üks neist seisab tühjana. Teisel korrusel sissekäiguga maja eest elab omanik. Meie välisuks on maja taga, niiet kõik on meil väga privaatne. Meil on magamistuba ja köök-elutuba. Kodu on nii armas ja hubane ja ainult meile kahele. Randa on meil kuskil 50 meetrit! Õues istudes näeme palmipuude vahelt ookeanit, kuulame linnulaulu ja lainete kohinat. Kõik on lihtsalt super! Oma uue paradiisikodu pärast jääme ilmselt Bowenisse kauemaks ja miks mitte isegi kuni tomatite hooaja lõpuni kuskil novembris.

Meie uus kodu

Meie tagaaed

Kirjutan blogi, taga paistab ookean

Pesa

Garderoob

Elutuba mõnusa suure telekaga

Kööginurgake

Spa :D

Joosep sai ka tänu Bradile tööle. Töötab minu farmi naaberfarmis. Töö on tal üks lihtsamaid töid üldse. Sõidab kastiautoga põllu peale. Ootab seal kuni traktori kast on tomateid täis korjatud. Siis kallatakse tomatid suurtesse kastidesse, mis Joosepil auto taga on. Seejärel sõidab Joosep kuuri alla, laeb kastid tõstukiga maha, kaalub need ära ja paneb tühjad kastid tagasi, sõidab põllule ja ootab. Nii lihtne töö ongi. Eks ta on selle töö oma seafarmi ületöötamisega välja teeninud ka. Praegu oleme küll kõigega väga rahul.