Sinine esmaspäev koobastes

Pärast eelmist päeva oli mul kogu sellest kõhugripi teemast ja füüsiliselt pingutusest ilmselt kõrge palavik. Kogu eelmine päev oli enesetunde pärast üle pika aja üks jubedamaid ja samas ka imelisemaid. Jäin magama nii pea, kui uude karavanparki jõudsime ja ärkasin uue inimesena. Tuju aitasid tõsta veel hommikused piltilusad palmirannad ja imeline ilm.

Pärast hommikusööki Austraalia ühes ilusaimas linnakeses Port Douglas sõitsime ja sõitsime selles kaunis lopsakuses. Tahtsime veel Daintree vihmametsa minna, aga kuna see oli nii suur ja turistide jaoks ülepaisutatud, siis otsustasime aja kokkuhoiu mõttes mitte minna. Pealekauba on vähemrahvastatud kohad, mida suurelt välja ei reklaamita, tihtipeale isegi ilusamad.

Oli selgelt näha, kuidas iga kilomeetriga sõidame troopilisest piirkonnast eemale. Loodus muutus paarisaja kilomeetriga äärmusest äärmusesse. Metsad muutusid tagasi hõredaks ja kuivanuks. Veel midagi teistsugust meie jaoks olid termiitide pesad. Terved teeääred, nii kaugele kui silm ulatub, on neid paksult täis. Pesasid on igas suuruses ja iga kujuga.

Pisikesed termiidipesad. Hiljem nägime ikka endast kõrgemaid ja kõvasti suuremaid. Kahjuks siis enam huvitav ei olnud ja pilti ei teinud

Õhtupoolikul jõudsime Chillagoe'sse. See pisike linnake, pigem küla, kus tahtsime külastada koopaid, millest Kalmar meile rääkinud oli. Infopunktist selgus, et kolme võimsama koopa külastus on tasuline, kuid kahte koobast sai vaatama minna ka iseseisvalt ilma giidita ja raha maksmata. Vaese seikleja elu, eks ta võtab ikka, mis tasuta antakse. Koobas oli kottpime ja sinna ronimine oli omaette katsumus. Mina muudkui uudistasin ja imetlesin, et kui suur see koobas on ja kui palju erinevaid käike. Joosep aga oli enne koopasse minemist maininud, et temal kõht valutab. Samal ajal, kui mina õhinaga koobast uurisin, läks Joosepi enesetunne aina kehvemaks. Nii kui koopast välja saime oli selge- minu kõhugripp on nüüd Joosepi kallal. Nüüd oli tema kord kõht lahti vetsupoti peal prügikasti oksendada.

Bauhinia koopas uudistamas

Ööbisime kohalikus karavanpargis Eco Lodge, mis on ilmselt ilusaim karavanpark, mida mina Austraalias näinud olen. Kõik oli nii lihtne ja armas ning raha küsiti ööbimise eest tunduvalt vähem kui igal pool mujal. Minul oli lõbus õhtu, sain X-Factory finaali vaadata (Bowenis vaatasin igal pühapäeval seda) ja karavanpargi kassi paitada. Joosep magas mu jalgade juures põrandal ja vahelduva eduga tegi oma pikki külastuskäike tualettruumi.

Hommikul oli mõlemal jälle hea tuju ja hea enesetunne. Lõpp hea, kõik hea.

Sukeldumine-snorgeldamine

Tänaseks pühapäevaks olime broneerinud snorgeldamistuuri Great Barrier Feefil ehk eesti keeles Suurel Vallrahul. Seda 2600 km pikka korallrahudesüsteemi Austraalia idarannikul loetakse üheks parimaks sukeldumis- ja snorgeldamiskohaks maailmas ning see kuulub ka Unesco maailmapärandi hulka. See on maailma suurim korallrahu.

Ööl vastu pühapäeva sain kahjuks aga väga vähe magada. Ärkasin üles ja jooksin tualetti, kus enamus enda ööst veetsin. Sain ilmselt kass toidumürgituse KFC kanast või lihtsalt kõhugripi. Terve öö oksendasin ja kõht oli lahti. Vett juua ka ei saanud, tuli seegi välja. Kuskil tunnikese sain magada ka, aga magasin autos kuna õhkmadratsi peal loksutas ja ajas iiveldama. Hommikul ärgates mul parem ei olnud. Tundsin end väga nõrgana, ei saanud süüa ega juua. Helistasin kohe meie snorgeldamisbüroosse ja küsisin, kas on võimalik broneering tühistada, kuid sama päeva hommikul enam pole mingit võimalust. Tuleb minna või lihtsalt raha raisku lasta.

Mis mul muud üle jäi, kui kell 7 hommikul hüppasin, Joosep käevangus, laevale, et 9 tundi ookeani peal veeta. Esimese asjana laeva jõudes sõin ära merehaigusevastase tableti. Pärast oksendasin selle välja küll, aga aeg-ajalt oli laevas juba normaalsem enesetunne. Millalgi tuli Joosep jutuga, et lähme sukelduma ka. Nojah, mis seal ikka. Viskasime varustuse selga ja hüppasime vette. Sukelduda sai küll kahjuks vaid 15 minutiks ja instruktori pideva järelvalve all, kuid see oli seda väärt. Niipea, kui ma vette jõudsin, kogesin midagi kirjeldamatut. Müstiline, imeline, võrratu kogemus. Veealune maailm on nii puutumatu ja ainulaadne. Nii teistsugune. Muidugi jälle filmides oleme kõike näinud, aga ise seal olla. Ei ole sõnu, et enda tundeid edasi anda. Isegi kogu mu senine iiveldamine oli sekundiga kadunud. Sajad värvilised kalad, 160 aastat vanad korallid, suured merekarbid. Saan selle kõige ühe sõnaga ära öelda küll. Fantastiline.

Pärast sukeldumist oli meil veel 20 minutit aega snorgeldamiseks. Sukeldumine on muidugi kordades võimsam kui snorgeldamine, aga imeline sellegi poolest.

Kõigele sellele järgnes kosuta bufeelõuna laevas. Sõitsime järgmisse kohta, et uuesti sukelduma-snorgeldama minna. No ja kes juba esimest korda sukeldumismaitse suhu sai, see tahtis ikka veel ja veel. Läksime teisel korral ka sukelduma. Seekord olin juba peaaegu nagu kala vees. Vaatasin ja imestasin ikka. See on ikka nii veider olla vee all korallide ja kalade vahel, keda isegi ei uskunud olemas olevat, hingata seal nagu maa peal ja lihtsalt mitte millestki mõelda. Kas maailm saaks veel ilusam olla?

Nagu ka eelmine kord, saime pärast sukeldumist jälle snorgeldada. Seekord nägime snorgeldades hulga rohkem. Hoolimata sellest, et olime 2 tunni kaugusel maismaast ehk kaugel avamerel või siis ookeanil oli seekordne "korallitort" veepinnale nii lähedal, et isegi jalad ulatusid põhja. Samas see sama tort oli sukeldudes 13 meetri sügavune. Sukeldusime ümer selle korallihunniku ja hiljem uurisime seda põhjalikult ka pealt poolt. Kalad on ikka nii julged. Sain isegi katsuda ühte. Ilus, ilus, ilus päev. Hiljem teel koju enamus inimesed magasid, oli füüsiliselt ja vaimselt väsitav päev.

Esimene reisipäev

Queensland on looduse poolest Austraalia lopsakaim osariik. Põhja-Queensland on kuulus eriti oma troopiliste vihmametsade poolest. Ka Bowen asub Põhja-Queenslandis, kuid mida Bowenist põhja poole liikuda, seda imelisemaks loodus muutub. Esimesel päeval pärast Bowenist lahkumist me väga palju sõita ei jõudnudki kuna hakkasime liikuma alles pärastlõunal. Plaan esimeseks päevaks oligi minna Townsville'i, mis asub Bowenist 200 km põhjas, osta sealt uus odav täispuhutav madrats ja leida koht, kus ööbida. 

Sõitsime Townsville'st kuskil 70 km asuvasse Paluma Range Rahvuparki. Jõudsime sinna pimedas, panime telgi püsti ja jäime magama. Ööd on ikka väga soojad nagu õigele hiliskevadele kohane siin Austraalias. Õhtuti telgis magama jääda on lausa palav. Me ei pane telgile pealmist katet peale, sest siis tekib lausa sauna efekt. Tekki läheb vaja vaid kuskil tunniks ajaks öö jooksul. 

Hommikul ärkasime vara. Vara üles, vara voodisse- nii me reisime. Õhtuti läheb kiiresti pimedaks ja kuskil poole seitsmest kottpimedas on ohtlik sõita. Kõik kängurud ja vallabid tulevad pimedas tee äärde niiskemat rohtu sööma. Laipasid on tee ääres niigi liiga palju ja kurb oleks, kui meie pisiskeselt loomakeselt elu peaksime võtma. Siiamaani on Joosep edukalt kängurte vahel slaalomit sõitnud ilma kedagi vigastamata. Meie ööbimiskoht oli väga kaunis. Käisime hommikul kohe telkimisplatsi kõrval jões ujumas. Jõgi kandis nime Paradise Waterhole ehk siis paradiisi veeauk. No eks ta oli oma nime väärt- kristallselge rahulik vesi ja kaunis loodus. 

Mis oleks veel parem karastus kuuma ilmaga kui ujumine. Niisiis kuskil tunni aja pärast leidsime järgmise supluskoha. Mäletamist mööda asus see koht samas rahvuspargis. Kui vesi voolab kosena mäest alla tekitades ujumiskoha ja sellest ujumiskohast voolab uus kosk tekitades uue ujumiskoha jne, siis on lõpptulemuseks mõnusad suplemiskohad, mida kutsutakse looduslikeks basseinideks. See oli hea rahulik koht, kus teisi inimesi matkamas ei olnud. Kilpkonnade ees ei ole mõtet häbeneda ja parim karastus on kuuma ilmaga paljalt külmas vees olla.

Kivil istub väike konn ehk leia pildilt kilpkonnapoiss

Selleks, et kolme õigeks ajaks Perthi jõuda, peame päevas kesmiselt 700 km sõitma. Vahel vähem, vahel rohkem. Loodus on siin põhja pool ikka tõeliselt imeline ja troopliline. Suvalisel maanteel sõites on lausa lust kõrvalistmel istuda. Ei jõua ära vaadata ja ahhetada, kui kaunis võib loodus olla. Millegi pärast ei teinud ma palju pilte, kõik tundus nii loogiline, et nii peabki olema ja nii jääbki, aga paari päeva pärast liikusime juba piisavalt kaugele ja lopsakast loodusest polnud enam midagi järel.

Nii lopsakad metsad. See on suvaline sõidutee.

Olime parasjagu teel randa, kui Joosep tahavaatepeeglist tuttavat valget autot nägi. Kalmar lehvitas seal. Kohe mitte ei vii me teed lahku. Saime siis kolmekesi rannas imesoojas ookeanivees jalgu leotada, muljeid vahetada ja uuesti Kalmariga hüvasti jätta. Mission Beach ehk missiooni rand on omaette väike missioon küll. Leia üles ilus paradiisirand, kus rannaäärt kaunistab palmimets. 

Juba olimegi teisel reisipäeval näinud väga palju ilusaid kohti. Aga see ei olnud veel kõik. Josephine Falls jäi vaid mõned kilomeetrid teelt kõrvale ja oli külastamist väärt. Matkateel sinna kohtasime eestlaste punti ja nagu nad ütlesid, siis no on ikka koht kus eestlasi kohata, isegi Tarzanimetsas võivad vastu jalutada. Pisike maailm? Džungleid oleme näinud ainult filmides ja vahel tundub küll, et kogu see värk on illusreeritud. Tuleb ise üle vaadata ja katsuda see džunglitaimestik. Nüüd usub Joosep ka, et Tarzan oli olemas ja pilt on selgem, kuidas ta puult puule "köiega" lendas. Kosed olid küll ilusad, aga mõttes pidi juurde lisama, kui võimsad nad vihmahooajal olla võivad. Ujuma me seal kahjuks ei läinud, aga need, kes läksid, said mõnusalt alumisest kosest liugu lasta. 

Teise päeva õhtuks jõudsime Cairnsi, mis asub Bowenist kuskil 600 km kaugusel. Ööbisime seal karavanpargis, et saaks ikka korralikult pesta ka vahepeal. Iga öö karavanargis veeta läheks aga liiga kulukaks,

kuna bensiini peale läheb niigi meeletult raha.

Lahkumine Bowenist

Nii pikk vahe on blogipidmisse jäänud, et enam ei teagi, kust alustada. Boweni tomatifarmis olin tööl 22. oktoobrini ehk siis ligikaudu neli kuud. Pikk aeg, kui tagasi mõelda. Tänutäheks seal oldud aja eest saavad kõik töölised kotikese, kus sees on mõned meened ja tänukiri. Mina oma farmi logoga topsihoidja üle olen väga õnnelik. Joosep lõpetas töö samuti 22. oktoobril, et saaksime paar päeva Bowenis niisama puhata ja mängida ning reedel, 25. oktoobril üle pika aja jälle teele asuda.

Meie plaan on kindel: jõuda kolme nädala jooksul Perthi, sinna, kust oma reisi siin Austraalias alustasime. Tahtsime ju algusest peale Austraaliale ringi peale teha. Olgu veel mainitud, et meie matk peaks laias laastus 8000 km tulema. Kuna 19. novembril täitub meil aasta Austraaliasse saabumisest (kole mõelda kohe, kui kiiresti aeg läheb), siis on meil mitu võimalust. Saame viisat pikendada, et jääda siia kohe teiseks aaastaks. Viisat saab pikendada kuni 31. eluaastani ehk oma teist aastat ei pea kohe ära kasutama. Mina saaksin isegi veel 8 aasta pärast tagasi tulla. Otsustasin hoopiski, et lähen Aasiasse. Reisin seal ringi, vaatan, kogen, mõtlen ja teen järeldusi. Panen ennast proovile, kuidas üksi toime tulen. Ostsin esimese pileti ära, 17. novembril lendan Singapuri ja vaatan, mis edasi saama hakkab. Joosep jääb Austraaliasse teiseks aastaks.

Enne Bowenist lahkumist vahetasime autol veel igasugu filtreid ja õlisid, et me tee peal hätta ei jääks. Loodame, et meie kallis punane hobune meid ilma perutamata ilusti kohale viib. Siiani on meie auto väga hästi vastu pidanud. Ehk jätkab ta samas vaimus. Paar päeva enne lahkumist käisime veel ka purjekaga Bowen Jahtklubi võistlustiimiga kaasas sõitmas. Oli jälle tore ettevõtmine ja kusjuures veel täitsa tasuta.

Pool meie tiimist, saime neljanda koha.

Pühapäeval jõudis Kalmar lõpuks meile külla. Tema tegi siiani seafarmis tööd ja nüüd novembri alguses lendab tema tagasi kodumaale. Tore oli teda üle pika aja jälle näha ja tundus nagu oleks see alles eile olnud, kui viimati kolmekesi koos olime. Selleks, et enne lahkumist veel ringi sõita ja Austraaliat avastada, ostis Kalmar endale auto. Bowenist lahkus ta paar päeva enne meid.

Bowenist lahkumine oli minu jaoks äärmiselt raske. Selle aja jooksul sain Bradiga väga lähedaseks ning nii kurb oli asju pakkida ja teada, ei näe teda enam tükiks ajaks. Ja Clyde, mu armas koerapoiss, on ka nüüd õnnetu, et minuga enam mängida ja niisama hängida ei saa. Olen ülimalt õnnelik, et Bradi kohtasin ja sain aega tema seltsis veeta. Ta on mind väga palju aidanud, ise midagi vastu ootamata. Ma olen kindel, et näen teda kunagi veel.

Kahe kullatükiga