Nii mõnus on võtta vastu uusi otsuseid kiirelt ja pikalt läbi mõtlemata. Tore on elada hetkes ja nautida vabadust, mida siin rännates on piiramatult. Ma olen ikka päris uhke meie üle.
Kui me lõpuks õunafarmi jõudsime, siis võttis meid vastu tore mees, kes rääkis väheke tööst ja näitas tööliste elumaja. Tööd oli meile pakkuda maksimum kümneks päevaks, mis oli muidugi alla meie ootusi. Maja oli ilus ja hubane, aga see oli lihtsalt nii räpane ja must. Loomulikult ei peagi tööandja seda koristama, aga mina ei lubaks oma töölistel enda varaga niiviisi käituda. Kui puhtust ei hoia, siis ei tööta ka. Tööpäev oli kohe lõppemas ja siis pidid saksa tüdrukud ümber kolima, et saaksime ka endale magamistoad. Otsustasime siis vahepeal toidupoes ära käia.
Olime mõned kilomeetrid sõitnud, kui esimene julge meie seast suu lahti tegi ja pakkus välja idee seda tööd mitte vastu võtta, vaid minna Brisbane'i 1500km kaugusel asuvasse Queenslandi osariigi pealinna. Seal oli meil soolas veel kaks tööpakkumist, mis olid pikemaajalised. Ja muidugi suur põhjus oli ka kliima. Kui õunafarmis olid öösiti juba miinuskraadidki ja päeval kuskil 20 kraadi sooja, siis Brisbane hiilgas samal ajal 30 kraadiga. Niisiis tegi esimene julge suu lahti ja kõik me olime selle ideega väga nõus. Õunafarmi me teel poodi enam kunagi tagasi ei läinudki. Saatsime vaid viisaka põhjendava sõnumi, miks me nii teeme ja saime vastuseks, et pole probleemi ja sooviti veel meile edugi. Vot nii käivad siin Austraalias need asjad. Keegi ei muretse, paanitse ega pea pikka viha.
Pärast ööpäeva sõitmist oli meil Brisbane'i kandis kokku lepitud kohtumine töövahendaja Maylaga, kes pakub elamist ja vahendab tööd. Kohtusime McDonaldsis, veider koht kokkusaamiseks. Mayla tuli oma mehega. Mees väga rääkida ei võinud, nii võimukas naine oligi. Mul on mõne inimesega nii, et ma kohe ei saa olla tema seltskonnas, on kohe igat pidi ebameeldiv. Mayla on üks nendest inimestest. Ta rääkis pikalt ja laialt, kuidas kõik töölised teda armastavad ja kuidas teda emmeks kutsutakse, kuidas mõned töölised on lollid ja arvavad, et on targemad kui tema. Kuidas keegi ei tule tema aega raiskama. Kuidas ta töötajad on õnnelikud. Kuidas ta töölisi minema on saatnud jne. Kuna olime temaga põhimõtteliselt telefonis kõik asjad juba ära rääkinud, siis tema arust pidimegi kohe kahe nädala üüri ära maksma ja tööle hakkama. Enne tuleb ju ikka inimest näha ka ja mõelda. Tädi sai päris kurjaks, et sedasi ta aega raiskame.
Kuna Mayla arvates peab töötaja olema paras ori ja mulle ja Kalmarile tundus kogu see värk ebameeliv, siis sai helistatud kolmandasse kohta, kus oli tööpakkumine soolas. Tädi oli väga tore ja abivalmis ja sõbralik, Mayla vastand. Parasjagu oli ka Austraalia riigipüha ning toidupoed olid suletud. Tädi Kate pakkus seepeale välja, et teeb meile õhtusööki. Selline armas naine. Sõitsime tunnikese ja olimegi kohal oma uues kodus.
