Ballarat

Pärast külma ööd rahvuspargis jätkasime teekonda Ookeaniteel. Enne Melbourne'i põikasime jällegi sisemaale, kuna infotöötaja soovitas meil külastada tema endist kodulinna, kullapalaviku pealinna Ballarat'i.

Sorveign Hill

Terve reedene päev kulus meil Ballaratis. Sorveign Hill on Ballarati linnaosa, kus vabaõhumuuseumis on säilitatud 19. sajandi kullalinnaku õhkkond. 1851. aastal leiti Ballaratis kulda ning paljud inimesed üle maailma loobusid oma ametitest ning tulid just sinna linnakesse kullakaevamisega õnne proovima. Seal leiti ka maailma suuruselt teine kullakamakas kaaluga 61 kilogrammi. Suurim kullatükk on pärit Bendigost, samuti Victoria osariigi kullapalavikuaegset linnakesest.

Sorveign Hill

Suur kullakamakas kaevanduses.

Kaevandusse sõitmas

Kuulasime Sorveign Hillis põnevaid jutte, milline kullaajastu elu oli, võtsime tuuri kunagistesse maaalustesse kaevandustesse ning nautisime linna õhkkonda. Lisaks sellele saime ka ise kulda otsida. Siiamaani leidub seal pinnases imepisikesi kullatükikesi. Keset kullalinna voolab oja, mille muda sees on kulda. Iga turist, kes väheke vaeva näeb, võib sealt leida kullatükikesi. See oli väärt kogemus.

Tädike mängib kaarte

Joosep kraamib varandust kokku

Great Ocean Road

Kolmapäeva hommikul saime lõpuks alustada teekonda Great Ocean Roadil (ehk Suurel ookeaniteel), millest olime palju ilusaid pilte näinud ning kuulnud, et selle peab kindlasti Austraalias olles läbi sõitma. Tee ise on ligi 200 km pikk ning lookleb mööda rannaäärt. Seda teed loetakse maailma üheks ilusaimaks sõiduteeks.

Vaated ookeanile olid kaunid ja vahel oli tunne, et võikski imetlema jääda sinna ookeanikohinasse, aga ilmad on nüüd külmemad, sest et meil algas ju sügis.  12 apostlit on Ookenitee populaarseim vaatamisväärsus. See kujutab endast suurt kaljudekogumit, mis ajaga rannikust eemaldunud on.

Apostlid

Poole tee peal tegime ka väikese kõrvalepõike sisemaale, kus asusid kaunid vihmametsad Otway rahvuspargis. Infopunktist kuulsime ka, et seal on võimalik koaalasid näha. Ja nägimegi. Nemad istusid tee ääres puude otsas ja külmetasid vihma käes. Koaalad on imearmsad loomakesed. Iga nende liigutus on nii armas ja toredalt aeglane. Vahva on kuidas nad eukalüpti oksa järele sirutavad ja mõnusalt nosivad või kui nad magavad, üles ärkavad, nunnusti käpakesed risti rinnale panevad, seejärel pea rinnale asetavad ning uuesti tuttu jäävad. Mina olen siiamaani nii vaimustuses sellest, et vabas looduses koaalasid nägin.

Vihmamets

Koaalad on väga valivad toidu suhtes. Nad söövad vaid teatud eukalüpti lehti, iga mets neile ei sobi. Kui nad söövad, siis korralikult, jätmata ühtegi lehte puu otsa. Praegu ollakse Austraalias nendega lausa hädas, kuna pole piisavalt koaaladele toiduks sobivaid eukalüptimetsasid. Seepärast viiakse neid aeg-ajalt ühest kohast teise.

Kui koaalad on puud tühjaks söönud

Imedemaa

 Esmaspäeva pärastlõunal võtsime ette reisi, mille sihtpunktiks sai Melbourne, Victoria osariigi pealinn. Kuna tee peale jäi nii palju põnevaid ja ilusaid vaatamist väärt kohti, jõudsime Melbourne'i alles reede õhtul. Teekond ise oli vaid umbes 800 kilomeetrit pikk.

Leia pildilt kaks meest!

Unistuses

Esimese päeva õhtuks jõudsime me Grampians rahvusparki. See asub kõrgel mägedes, kus teed on väga kitsad ja kurvilised. Elus esimest korda avanes meil kõigil võimalus näha tõeliselt ilusat ja kõrget koske ning nii kõrgel mägedes ei ole ma ka varem olnud. Ööbimiseks valisime pargis mõnusa kohakese, kus saime õhtul ka õdusalt lõkke ääres istuda ning fooliumi sees sooja sööki küpsetada.

Selline päikeseloojang oli mägedes

Hommikul autoga sõites leidsime hästi kõlava koha mägede vahel- Wonderland range ehk Imedemaa ala. See oli koht, kus mägedesse kaljude vahele oli tehtud edasi-tagasi 5,5km pikkune matkarada. Matka sihtpunkt oli kõrge kaljuäär vaateplatvormiga. Rada oli päris väsitav, kuna kogu tee vaateplatvormini läks kergelt ülesmäge. Jällegi oli tagasitee sellevõrra rõõmsam. Öö veetsime kaunis karavanpargis ookeani ja sellesse suubuva jõe ääres.

Vaateplatvorm

Viimane Mildura

24. aprillini elasime veel Steve uhkes majas. Viinamarjade korjamist me enam ei teinud, kuna Michaeli juures lõppes töö ning meie uues kohas, mille otsis meile Steve, polnud korjamiseks piisavalt ämbreid. 

Vahepeal kustus Steve meid enda sõbra majapaadiga jõe peale sõitma. See oli väga tore ja vaheldusrikas kruiis mööda Murray jõge. Paadil olime meie kolmekesi, Steve naise ning Jaapanist külasoleva sõbra Ryoshoga ning paadi omanik Ian. Püüdsime kala, nautisime maalilisi vaateid ning toredat seltskonda. Öö lõpetasime Steve'i pool grillides. Kala meil küll ei näkanud, kuid Steve oli varem kala püüdnud ning saime ikkagi grillitud kala nautida. Ryosho on budisti munk, kes teab üksikuid inglisekeelseid sõnu. Ta oli nii armas ning enne lahkumist tõi ta meile pildi, millele kirjutas jaapani keeles "sõbrad". Soe ja südantliigutav.

Meie seltskond

Sain ka kapteniametit proovida

Kuna meil tööd polnud, küsisid poisid Steve'i käest tööd ning said Steve'i aidata paadi keevitamisel, puude ümbert trimmerdamisel ja aia uunikivide ladumisel või õigemini ladumise ettevalmistamisel. Joosep tuleb vahel välja geniaalsete ideedega. Nagu näiteks keevitas ta lühikeste pükstega. Tulemuseks sai ta endale põlenud valutavad jalad, millega nüüd kuni naha mahakoorumiseni hakkama peab saama.

Mul on lausa hea meel, et mina Steve'le tööd ei jõudnud tegema hakata. Vahepeal oli küll jutt, et ehk teen mina aia korda. Kuna poisid nägid tööd tehes Coperhead mürgimadu ja ka surnud skorpionit, siis ei ole mul küll midagi kahetseda.

Pärast esimest keevitamispäeva, helistas meile Steve ning kutsus juba paadipeole. Mulle nii meeldib austraallaste naljasoon. Istusime seal siis paadi põhja peal, jõime siidrit ja ajasime juttu. Stevel olid veel külas ka lapselapsed, sõber ja naabrimees. Ei mäletagi, kas olen juba maininud ka, et Steve'l on kaks koera ja kolm kassipoega, kes armastasid meie juures grillimise ajal käia.

Siis, kui mind voodis oodatakse

Steve, tore ja südamlik mees, küsis ka oma itaallasest peretuttavate käest meile tööd. Neil oligi parasjagu vaja granaatõunte korjajaid. Nii me siis sõitsime pühapäeva õhtul 100km kaugusel asuvasse Happy Valley'sse (tõlkes õnnelik org), kus saime kokku itaallasest farmeriga, kes meid ööbimispaika juhatas. Happy Valley ei olnudki meie jaoks üldse õnnelik oruke. Saime ööbimiseks vana maja, kus kubises kõikvõimalikest lutikates ja satikatest. Nende peakontor tundus olevat gaasiahjus, kuhu mina ei tahtnud isegi mitte sisse vaadata. 

Hommikul juhatati meid põllu peale. Ma arvasin varem, et granaatõunad nagu õunad ikka kasvavad kõrgel puu otsas, aga näe, hoopis põõsastes kasvavad. Alumised õunad kasvavad lausa vastu maad. Põõsad on okkaid täis ning õunad tugevalt okste küljes kinni. Parem oligi neid kääridega lahti lõigata kui tõmmata. Pärast poolt päeva tööd võtsime ühiselt vastu otsuse, et meie sinna jääda ei taha. Polnud korralikku elamist ning ka palk ei oleks kõige parem olnud.