Farmist eemale

Teel farmist Adelaide poole oli meie esimene sihtkoht Mt Barkeri läheduses asuv suuremat sorti linn Albany. Kõikidest linnadest kõikides riikides, kus ma käinud olen, on see kõige ilusam. Väga hubane ja kodune, madalate majakestega imelisel rannikul asuv linn. Albany on turistikaartidele ära märgitud kui Amazing Albany ehk Imeline Albany ja seda ta tõesti on. 

Esimese asjana külastasime sealset kaubanduskeskust. Ikkagi 11 päeva maal tööd rassinud, tahaks ju iga naine puhkust šoppamise näol. Teadsin, et seal on K-Mart- suur pood, kust saab osta kõike eluks vajalikku imeodava hinna eest. Polnud veel õnnestunud K-Marti jõuda siin maal, kuid juba pikka aega on mu unistus olnud sellises kohas sisseoste teha. Ostsime endale magamiskotid, täispuhutava madratsi, madratsipumba ja padjad ehk siis kõik vajaliku, et saaksime juba olemasolevas telgis öid veeta. Veel saime veidi riideesemeid ja maiustusi.

Pärast infokeskuse külastamist, et teada saada, mida siin vaatama tasub minna, võtsime ette ookeaniäärse autosõidu, kus sai teha palju peatusi, et vaateplatvormidelt vaadet nautida või hoopiski mööda matkaradu jalutama minna. Võtsime kätte ja ronisime ka alla vee äärde, polnudki veel enne nii suurte kivide peal turninud. Alla jõudes imetlesime seal ookeanit ja laineid ning otsisime krabisid. Hiljem käisime ära ka kohalikus valges liivarannas, leotasime jalgu ning paitasime koeri, kes vees hullasid ja mängisid.

 Albany esimese vaatamisväärsuse The Gap ehk siis lõhe ja Natural Bridge ehk loodusliku silla juurde jõudes kohtasime seal juba kirsifarmist tuttavaid sakslasi ja eestlasi. Maailm on ikka pisike. Vaatamisväärsus ise oli päris suur ja lame kivine mäe moodi asi ookeani ääres, kuhu vastu peksavad kõrged ja võimsad ookeanilained. Tormise ilma korral võivad lained isegi üle saja meetri kaugusel asuvasse autoparklasse ulatuda. Veetsime mäe peal päris kaua aega, nautisime ookeani kohinat ja kaunist vaadet. 

Otsige üles meid loodusliku silla pealt

Õhtu hämaruses võtsime ette viimase vaatamist väärt koha- tuulegeneraatorite farmi. Midagi erilist see ei olnud, kuid vähemalt asus see ookeani ääres, kuhu viis ilus puidust treppidega jalutusrada. Saime niisama jalgu sirutada. Kõik ookeaniäärsed jalutusrajad on siin nii maalilised ja kaunid. Tasub alati jalga puhata ning vaadet nautima minna. Õnneks ma eelnevalt madude eest hoiatavat märki ei näinud, muidu oleks hirm naha vahel olnud. 

Kuna päike oli juba loojunud oli aeg sõita umbes 50 km kaugusel asuvasse telkimiskohta. Sinna viis maanteelt mitukümment kilomeetrit koledat treppis kruusateed. Arvasime, et ju oleme ainsad, kes nii kaugele sõita viitsivad, aga telkimisplats oli üllatavalt inimesi täis. Siis me veel ei teadnud, et Austraalias asuvadki telkimisplatsid tavaliselt rahvusparkides, kuhu just selline tee viibki. Samuti on siin rahvusparkidega selline veider asi, et need ei ole tasuta. Parki sisenedes saab iseteenindusest võtta ümbriku, selle ilusti ära täita ja raha sisse panna, sinna juurde tuleb lisada ka telkimiskoha või siis karavani koha maks. Suletud rahaga ümbrik tuleb panna Aukasti. Selline tore asjake. Ehk võid ka loota, et mingit kontrolli ei tule ja ei peagi raha maksma. See on igaühe enda uhkuse asi. Jõudsime telkimisplatsile veidi enne 11 õhtul, seega inimesed juba magasid, nii ka mina. Magasin rahulikult autos, kuni mehed telke püsti panid. Uhke värk. Muidugi siis, kui jõudis kätte aeg madrats täis pumbata, ärkasid ilmselt kõik inimesed üles ja ilmselt isegi kängurud pistsid jooksu selle hirmsa heli peale. Esimene öö telgis oli täitsa mõnus. Hommikul üritasime end soolase ookeaniveega pesta ning asusime teele.

Olime järgmiseks sihtkohaks valinud Hydeni linnakese juures asuva Wave Rock'i. See on 15 meetri kõrgune kivimoodustis, mis meenutab kohe murduma hakkavat lainet. Enne seda kosutasime end Hydeni tanklas. Valisime parasjagu, mida tellida ja arutasime, et näed, jälle ei ole asjadel hindu juures. See on Austraalias päris tavaline, ostetakse nii või naa. Igatahes meie arutelu peale hõikas müüja leti tagant: "Ma võin öelda teile!" . Sulaselges eesti keeles. Väike on see maailm ikka. Niisiis sõime seal burgereid ja ajasime Kairiga juttu. Tualettruumis oli ka pesemisvõimalus, seega saime ka ilusasti kogu hommikuse soolakihi maha pesta. Kairi soojal soovitusel võtsime järgmiseks kohaks Esperance linnakese, kus asub Austraalia valgeim rand.

Joosep surfamas.

Tee peale jäi ka palju ära kuivanud soolajärvi. Keegi meist ei olnud soolajärvi varem näinud ning kuna neis ei olnud ka vett sees, siis ei teadnudki me alguses, et need soolajärved olla võiksid. Arvasime, et lihtsalt ülivalge sädelev liiv vedeleb keset põlde. Hiljem otsustasime auto kinni pidada ja lähemalt uurima minna, millega tegu õigupoolest on. Sool, mis sool. Paksu valge soolakihi all on aga tulikuum muda, mis vajus. Niisiis juhtus ka väike äpardus ja Kalmari plätud jäid soolamudasse kinni. Seda kuumust ma ette kujutada ei taha, kui jalad mudasse vajuvad, sest kui juba varbaots mudaseks sai, oli jube kuum ja valus. Aga Kalmar on vapper ja käis veel plätudel järel ka. 

Öö veetsime jällegi telgis, seekord kohe rannaliival, kuna telkimisplats oli liiga pungil inimesi täis. Niisama rannas telkimine on siin küll keelatud, kuid tegime näo, et ei näinud keelumärki ega teadnud sellest ka varem midagi.