Esperance'st piiri ületamiseni

Esperance on armas ligi 10 000 elanikuga mereäärne linnake. Muidugi mitte pooltki nii ilus, kui seda on Albany. Ilmselt on igas ookeaniäärses linnakeses Austraalias ilus vaatamist väärt valge liivarand ning veeäärsed kaljud ja suured kivid. Tihti on need täis matkaradu nii tõelistele matkajatele kui ka linnapreilidele ja niisama uudistajatele. Lisaks sellele on linnakeses ilmselt ka autotee, mida mööda sõites saab aeg-ajalt heita pilgu ookeanile, kaunile pikale rannale ning kõrgetele kaljudele. Just selline oli ka Esperances- Great Ocean Drive ehk suursugune ookeani sõit.

Jalutusrajal

Linna jõudes nägime pikka merre ulatuvat kaid. Pärast jalutuskäiku muulil, pakkus Joosep välja mõtte, et midagi huvitavat on vist kai all, miks muidu inimesed kai alla ronima peaks ja sealt natukese aja pärast tagasi tulevad. Läksime siis ka, ikka teiste inimeste moodi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Merilõvi oli sinna varjulisse kohta logelema tulnud. Sellest ka see hirmus vänge kala lõhn, mida muuli alguses tunda saime. Lihtsalt uskumatu, et Austraalias ongi sellised asjad võimalikud. Natukese aja pärast ujus veel üks merilõvi rannakaldale, pistis pea veest välja, vahtis ringi ning otsustas tagasi ujuma minna. Nii tore!

Kaks laiskvorsti

Millega Esperance aga mind tõeliselt võluda suutis on selle läheduses Cape le Grandi rahvuspargis asuv Lucky Bay rand (tõlkes õnnelik laht), mis on kuulutatud Austraalia valgeimaks rannaks ning kuulub ka ilusamaite randade top-listi. Lucky Bay türkiissinine vesi ja lumivalge, peegelsile ning udupeene koostisega liiv tekitavad paradiisi tunde. Kui sinna lisada veel kängurud, kes armastavad samuti rahumeelselt rannamõnusid nautima tulla, siis jääb sõnadest väheks, et kõike kirjeldada. Lucky Bay rand on nii ilus ja mõnus, et isegi kängurud ei suuda sellele vastu panna. Liiv on selles rannas veider, see krudiseb talla all nagu lumi ning kui jalgu libistada, kriuksub see nagu trennitossu tald võimla põrandal. Sellest liivast sai isegi liivapalli teha ning isegi pärast õhku viskamist ning kinni püüdmist oli see ikka veel korrapärase kujuga pall. Tahtsin seda liiva lausa purgiga kaasa võtta. Rannas on lubatud ka autoga sõitmine ning nii saime meiegi oma kaheveolisega liivarannal kihutada.

Joosep liivapalliga

Kängurusid jagub Austraalias ikka igale poole ning eriti ettevaatlik tuleb nende suhtes olla justnimelt rahvusparkides. Austraalia tavaline kiirusepiirang on 110 km/h ning känguru autoteele jõudmiseks piisab vaid kahest suuremast hüppest. Seega näeb tihti tee ääres allaaetud känguruid. Rannast lahkudes pidime nägema kurba vaatepilti, kus känguru oli just auto alla jäänud. 

Edasi otsustasime öö otsa sõita. Minul on muidugi hea, ma ei julge veel sõita vasakpoolse liiklusega, aga kui väga vaja on, eks siis ikka sõidan.  Siiani pole väga vaja olnud. Öö otsa sõitmisest õppisime seda, et rohkem me pimedas ei sõida. See on lihtsalt müstiline, kuidas Austraalia öösel muutub ja kängurud võimu võtavad. Nende eest hoiatavad sildid ei ole niisama tee äärde pandud nagu põdramärgid Eestis. Lihtsalt seisavadki kobarates tee ääres ega lase autodel end segada. Nad hüppavad üle tee just siis, kui nad ise tahavad. Meie öise tee peale jäi ka Austraalia kõige pikem sirgjooneline maantee - 145,6 km. Kalmar sai just selle kõige sirgemal ja pikemal teel kottpimedas esimest korda Austraalias rooli istuda. Enamasti ma küll terve tee magasin, aga kui ma vahepeal silmad lahti tegin, ilmselt pidurdamise peale, siis oli ikka õudne küll. Sõna otseses mõttes võis kängurute vahel slaalomit sõita ja kahe käe sõrmedel neid kokku lugeda ei andnud. Kalmar ise ütles et nägi vähemalt 200 kängurut, mis ei ole kohe kindlasti mitte liialdus. Isegi suvalise tee ääres õhtuhämaruses, kus ei ole kängurute eest hoiatavat märki, leiab neid ikkagi palju.

Pärast pikka ja väsitavat sõitu (ka autos magamine on väsitav) jõudsime lõpuks ometi Lääne-Austraalia ja Lõuna-Austraalia piiripunkti lähedale. Enne piiri ületamist käisime päikesetõusu ajal piiri lähedal olevates liivamägedes vana telegraafi jaama varemeid vaatamas. Maja valmis 19.sajandi alguses. Liivamäed osutusid meie jaoks aga palju atraktiivsemaks kui maja ise. Mõtlesime enne piiri ületamist ka autot tankida. Kütus maksis meie pool piiri 1,8 daala. Aravasime, et see on küll liiga kallis, sest muidu on kütus kuskil 1,4-1,5 daala liiter, osariikide pealinnades aga saab kütust isegi 1,3 eest. Teisel pool piiri tankisime aga hoopiski 1,9 daala eest. Saime end tanklas ka üle pika aja korralikult pesta.

Juba hiilin liivamägesid

Piiripunktis peab ära viskama kõik puu-, juur- ja  köögiviljad ning nende saadused, loomsed saadused ning piimatooted. Teadsime seda ka varem, aga ikkagi oli meil asju, mida polnud jõudnud ära süüa. Nii me siis viskasime igasugust kraami minema, teadmata, et piiripunkti kontroll tuleb alles sadade kilomeetrite pärast.

Hea eneseületamise tunne on küll olla nüüd juba teises osariigis!