Meie kullakallis kodu

Nüüdseks oleme tööd teinud juba 9 päeva. Oma uues kodus oleme elanud nädala. Esimesel tööpäeval mainis Kalmar meie farmi sakslastele, et otsime uut elukohta. Nende karavanpargi omanikul on sõber, kes üürib välja maja. Täitsa juhuslikult olid eelmised üürnikud eelmisel päeval just välja kolinud. Tänu sakslastele me nüüd elame siin armsas ümmarguses pooleldi mäe sisse ehitatud majakeses.

Omanik Steve, tore mees, on selle ise kokku ehitanud. Oleme väga õnnelikud, siin on mõnus ja kodune. Esimesel korrusel on meil köök-elutuba suure söögilauaga ning alumisel korrusel on kaks privaatset suure voodiga magmistuba ning eesruum nari ning veel ühe voodiga. Meil on ka kaks uhket vannituba.

Kas pole mitte kodune?

Väljas on mõnus avar grillimisala. Enne maja nägemist tegime nalja, et kui palmid kasvavad maja ees, siis kolime sisse. Nii läkski. Elektri ega vee eest me maksma ei pea ning pesu saame pesta tasuta. Igal pool hostelites maksab pesu pesemine kas 3 või 4 dollarit. Nädal elamist uhkes majas maksab igaühele 80 dollarit, mis on minu arvates lihtsalt sümboolne summa. Praegu on meiega siin ka Inglise paar Aron ja Melissa. Peatselt kolivad nad aga välja ja siis jääb meil vaid loota, et saame endale uued korralikud majakaaslased.

Meie grillimisala ehk austraalia keeles BBQ

Igal õhtul on meil taolised päikeseloojangud

Siis kui hirmud saavad tõeks

Täna oli meil lühike tööpäev. Enne keskpäeva lõpetasime korjamise. Kõik tundus olevat tavaline.

Täna otsustasime Joosepiga paaris tööd teha, sest nii on lõbusam. Üks ühel pool teine teisel pool rida. Töö sujus ladusalt ja ilm oli suurepärane. Tänaseks lubas tormi ja kohati ka vihmasadu. Soojakraade oli endiselt 34, kuid mõnus tuul teeb põllul olemise tunduvalt mugavamaks. Tundus tavaline päev olevat.

Michaelit asendas täna tema vend Peter. Mõlemad on väga toredad mehed. Soojad ja sõbralikud ning head ülemused. Meie kallal ei ole nad virisenud ja on alati tööga rahul olnud. Vahepeal käivad nad juttu rääkimas ega ütle sõnagi, kui  samal ajal töö tegemine pooleli jätta. Michael on kohati lihtsalt liiga nilbe, aga muidu on lahedad mõlemad. Nii siis oli Peter meiega parasjagu lobisemas, kui mina rahulikult jutuhoos kobaraid lõikasin. Otsisin just kobara alguskohta, et seda läbi lõigata ja juhtus midagi, mida poleks ealeski oodata osanud. 

MADU. Madu lihtsalt pikutas puu otsas. Sellest, et oleksin teda kogemata puudutanud, jäi tõesti vaid sentimeeter puudu... Vedas, et ma teda kääridega ei lõiganud. Kes veel ei tea, siis maod on mu suurim hirm. Ma nii väga lootsin ja uskusin, et madu ma Austraalias ei kohta. Loomulikult jooksin kiljudes ja nuttes minema. Kõik käis nii kähku ning kui poleks Peterit seal olnud, siis oleks asjad võinud teisiti minna. Mina oma suures šokis ei kuulnud ega näinud terve tee Peteri ATV-ni midagi. Hiljem kuulsin, et Peter, nähes, kuidas madu puu otsast alla kukkus, karjatas Joosepile, et too liiguks. Joosep nägi, kuidas see rõve olend tema jalge lähedalt oma maa-alusesse auku minema vongerdas. Kõik me kolm olime suures šokis. Peter pole nelja aasta jooksul kordagi viinamarjapuu otsas madu näinud. Enam ta seda öelda ei saa.

Selline on pruunmadu välja näebki. Pilt ei ole minu tehtud.

Õnneks midagi ei juhtunud. Kuigi kogu elu suutis silme eest läbi joosta. Peteri arvates oli tegu mingit liiki pruunmaoga, kes on surmavalt mürgine. Kui saada pruunmao poolt hammustada, siis kestab hammustatu eluke veel umbes kaks tundi. Kui aga õigel ajal vastumürki saada, on kõik korras. Juhul, kui hammustatu on ärevil ja näiteks jookseb, mis paneb vereringe kiiremini tööle, saabub surm kuskil 15-20 minuti jooksul. Elu on liiga kallis ja ma ei tahaks sellest veel ilma jääda. Siinkohal tervitused kõigile blogilugejatele.

Pikka aega kaalusin, kas minna enam tööle või mitte. Muud võimalust eriti pole, peab minema. Raha on ju vaja. Otsustasin homseks pikad püksid jalga panna. Õhtul magama jääda oli äärmiselt raske. Jalgu teki alt välja jätta ei saanud, kuna kartsin, et madu tuleb. Veel kujutasin ette, kuidas mu käed on maod ja sõrmed väiksed maopojad. Tobe. Silmi ei pidanud kinni panemagi, et kogu juhtunu silme ees oleks. Küll me koos sellest üle saame. Loodetavasti rohkem selliseid kogemusi saama ei pea. Lootus sureb viimasena.

Mildura viinamarjad

Kahju oli Adelaide'st lahkuda, aga siin palju palju parem olla. Olema Victoria osariigis, elame hästi ja teeme tööd.

Farmer, kelle kaudu selle töö saime on lühimäluga kreeklane Jim. Tema ei mäletanud ühelgi korral, kui talle helistasin, kes ma olen, mis auto meil on ja kas meil on olemas ka ööbimiskoht Milduras. Päev enne meie matka algust lubas Jim, et otsib meile elukoha. Veel enne sõitma asumist helistasin talle ja üllatus-üllatus: tal oli kõik puha meelest läinud. Tuletasin siis meelde, et meil pole kuskil ööbida. Seepeale saatis ta farmi kõrval asuva karavanpargi telefoni numbri ja palus sealt proovida. Pärast tunniajast pidevat helistamist võeti sealne telefon lõpuks vastu ning armas Aasia neiu teatas, et öö kolmele karavanis maksab 85 dollarit. Süda rahul, saime mõnusalt teekonda jätkata.

Meie elamine karavanpargis oli tõeliselt kena. Mina armusin lausa ära. See oli nagu pisikene kodukene oma köögi, vannitoa, suure voodi ja nariga. Kõik see oli küll pisikese pinna peale kokku pressitud, aga sellegipoolest oli seal mõnus ja hubane. Meil oli oma parkimiskoht ja mõnus lauakene karavani ees. Veel sai karavanpargis nautida basseinimõnusid ning mängida ping-pongi ja lauajalgpalli. Kuna sealne elamine hakkas meie rahakoti pihta, siis hoidsime silmad-kõrvad lahti uue elamispinna suhtes.

Hommikul kell 7 ootas meid karvanpargi ees Michael, Jimi parem käsi. Tema viis meid autoga 500 meetri kaugusel asuvasse viinamarja istandusse, pistis meile käärid kätte, näitas töövõtted ette ja alustasime reipalt töörügamist. Tööd tegime nii, et mina olin Joosepiga paaris ja Kalmar töötas üksi. Enamasti tehtigi tööd üksi või paaris. Joosep korjas kobaraid ja puhastas sealt välja koledad marjad, mina pakkisin ilusad kobarad umbes kilostesse kilekotikestesse. Seejärel panin ma 12 kotikest suurde pappkarpi, mille eelnevalt olime kokku voltinud. Kokku pidi karp kaaluma 10,7 kg. Nii ma siis kaalusin neid nagu narr, sest meile näidati nii ette. Järgmisel päeval olime targemad. Joosep ja Kalmar tegid kogu korjamistöö ja mina pakkisin nii, et kotte eelnevalt ei kaalunudki, peaasi, et 10,7 kg kokku tuleks. Asi sujus kiiremini. Raha me nii aga ei teeninud. Marju oli vähe ja nendest vähestestki pidi pooled koledamad minema viskama.

Marjakäru

Õnneks me kaua seda jama ei pidanud tegema. Ühel hommikul kui sõitsime Michaeli järel jälle tööle, tuli mitu korda tahtmine seisma jääda, kuna tundus, et too tahab meid järgmisse osariiki juhatada. Pärast 67-kilomeetrist autosõitu jõudsime sihtkohta. Saime teada, et  hakkame tegema tunnitööd. Lõpuks ometi! Teenime küll 14 dollarit tunnis, kuid sellest mingeid makse enam maha ei lähe, niiet pole hullu midagi. Nüüd teeme me põhimõtteliselt rosinaid. Inglise keeles on nende jaoks küll mingisugune eraldi nimi olemas, kuid olemuselt on need pisikesed magusad rosinad. Lõikame kobarad puu küljest ja paneme need okste all olevatele traatidele kuivama. Veel peame jälgima, et kõik kobarad saaks maast üles korjatud. Eelnevalt on põllu peal käinud masin, mis on kõik alumised oksad katki lõiganud, et töölised vähem tööd peaksid tegema.

Võib-olla sellest pildist saab parema ettekujutuse, mida me täpselt teeme

Read on meil seal farmis pikad, ühe rea jaoks näeme vaeva keskmiselt 3 tundi. Selles massiivses farmis peaks olema tööd kolmeks nädalaks. Esimestel päevadel eksisime seal lausa ära, nii suur maa-ala ja igal pool kasvavad samasugused viinamarjapuud. Töö ei ole küll raketiteadus, kuid füüsiliselt veidi väsitav. Kuna kobarad asuvad kuskil peakõrgusel või kõrgemal, siis kipuvad õlad pingesse minema. See, et teravate kääride ja okstega käed kraabitud saavad, on täitsa tavaline. Kuumusest ei tahag ikohe rääkida. Iga päev on olnud 34 kraadi sooja või isegi rohkem. Pilvi taevas ei ole ning jahutavat tuuleiili kohtab sama tihti kui Eestis kõrget palka. Ilmselt saab kokkuvõtvalt öelda, et teeme tavalist farmitööd tavalistes Austraalia tingimustes.

Igal hommikul näeme põllul imeilusat päikesetõusu.

Keset suuri  viinamarjapõlde asub "kaunis" soolajärv

Äraminek Adelaidest

Pole nii kaua midagi kirjutanud, et hakkan lausa talenti kaotama. Pole olnud eriti millestki kirjutada ka. Poisid käisid tänaseni õnnelikult pudeleid liini peale ladumas ja mina tegin siin hostelis tööd. Pesin voodipesu ja sain niimoodi tasuta elada. Niimoodi me enda päevi siin kuumuses sisustasime.

Oleme siin ühe koha peale nüüd juba liiga kauaks tegevuseta passima jäänud. Üks asi, mida mina sellest kõigest õppisin on see, et enam ei taha ma aega sedasi raisata. Oleme ju olnud peaaegu 2 kuud siin ühe koha peal ja mina veel töötu ka. Stress on sedasi kerge tekkima. Õnneks on siin hostelis palju sõbralikke inimesi, kellega niisama maast ja ilmast saab rääkida ja naerda nende nägude üle, kui Eesti palkadest räägime.

Eelmisel reedel käisime suure pundiga klubides hulkumas. See oli väga tore ja vaheldusrikas õhtu. Pole üle kahe kuu kuskil peol käinud. Joogid on siin kallid ja klaasid imepisikesed, pool sellest, mis Eestis või Soomes. Harjumatu on ikka see soojus. Ma võtsin jaki ka kaasa, sest öösel läheb ju tavaliselt jahedaks aga jakk pidi terve õhtu kotis seisma. Austraalia soojad ja mõnusad ööd.

Eile jätsime mu vanaonuga hüvasti. Sain talt ka isa kirjutatud kirjad, mida on nii tore lugeda. Õhtul jätsime Joosepiga ka Adelaidega hüvasti. Sõitsime linna peal ringi ja imetlesime kauneid suurlinnatulesid.

Pildi peale ei mahtunud kogu see ilus vaade linnale ära.

Kohe, umbes tunni pärast võtame kätte ja põrutame kõigi oma saja kotiga Mildurasse. See asub kõrvalosariigis Victorias kuskil 400km kaugusel. Seal peaks ootama meid sõbralik farmer, kelle alluvuses hakkame viinamarju korjama. Saab olema üks suur ettevõtmine sellises kuumuses, sest et pole nendel madalatel puudel korraliku varju ka, kuhu alla saaks jahtuma minna. Vähemalt ei pea me mööda redeleid ronima nagu kirsifarmis. Farmer lubas meile ka odava majutuse otsida. Jutu järgi tundus päris tore mees olevat. 

Eks näha ole, kuidas seal Milduras asjad edenema hakkavad. Ei tea, kas seal üldse Internettigi võimalik saada on. Aga kindel on see, et nüüd, kui oleme jälle liikvel, on mul hulga rohkem asju blogisse kirjutada. Teen jälle nii, et kirjutan sissekanded valmis ja niipea, kui võimalik, panen nad ilusti Teile lugemiseks.