Lendan Singapuri.

Pärast 14 päeva sõitmist jõudsime lõpuks neljapäeva pärastlõunal Perthi. Elame siin Joosepi sõbranna tuttava pool. Ranga on 28 aastane Austraalia poissmees, kes elab oma majas kahe koeraga. Ta on väga sõbralik ja tore. Igav meil siin ei hakka.

Homme, pühapäeval lendan Singapuri ja kuna mul läptopi pole, siis ei tea, kuidas selle blogipidamisega saab. Praegu kirjutan ka nii lühidalt. Nagu ikka on vaja kõik asjad viimasele minutile jätta. Kell on 11 õhtul ja hommikul kell 8 hüppan juba lennuki peale. Toas on asjad kõik pilla-palla ja ootavad pakkimist. Päikest ja kõike paremat, Sulle, kes Sa seda loed!

Exmouth ja Monkey Mia

Esmaspäeva õhtul jõudsime Exmouthi, pisikesse linnakesse 1300 km Perthis. Teisipäevaks olime planeerinud veeta päev seal kandis asuvas Cape Range Rahvuspargis. Olime varem kuulnud sealsetest piltilusatest randadest ja imelistest snorgeldamiskohtadest.

Turquoise Bay oma türkiissinise vee ja valge liivaga oli mõnus vaheldus pidevale sõitmisele. Niisiis võtsime aja maha, laenutasime kohalikust infopunktist snorgeldamisvarustuse ja hüppasime vette. Sndorgelamisega alustasime Turquise Bay kõrval asuvast snorgeldamiskohast Oyster Stacks. Seal liivaranda polnud ja vette saamine oli peaaegu nagu üle kivide ja kändude ehk üle teravate ja libedate kivide. Infopunktist saime teada, et seal peab hoovuste suhtes väga ettevaatlik olema ja ujuma vaid teatud suundades. Vastasel juhul viib hoovus sind lihtsalt avamerele. No seda vast juhtunud pole, aga ujuda oli seal ikka päris raske. Niisama vees seista oli juba omaette katsumus, kuna hoovus tahtis vägisi ümber ajada. Vesi oli seal madal ja korallid asusid kohe kaldal niiet kaugele polnud ujuda vaja. Minu jaoks oli seal snorgeldamine isegi ilusam ja mõnusam, kui seda Great Barrier Reefil Cairnsis. Super kogemus jälle.

Oyster Stacks. Selja taga on kõik need tumedad kohad korallid.

Turquoise Bay

Pärast hommikust snorgeldamist Oyster Stacks'is läksime tagasi türkiisiranda. Snorgeldasime sealgi. Nägime isegi raid ja Joosep sai kilpkonnaga ujuda. Jällegi tuli mängu hoovus. Mitu korda pistsin pea veest välja ja võtsin sirge suuna, kuhu minna. Kui vaatasin, kas olen juba jõudmas soovitud kohta, avastasin, et olin ikka puhta vales suunas ujunud. Nüüd on pikaks ajaks snorgeldamisest küllalt. Snorgeldamisest väsinud, puhkasime selles imeilusas rannas.

Turquoise Bay

Järgmise päeva hommikuks jõudsime Shark Bay's asuvasse looduskaitsealasse Monkey Mia. See on rannaäär, kus üle 40 aasta on delfiinid iga päev randa tulnud, et tasuta süüa saada. Kolm korda vahemikus kell 8.00-12.00 antakse tulevad delfiinid randa ja suvaliselt rahva seast valitud inimesed saavad delfiinile ülessulatatud kala pakkuda. Delfiine katsuda ei tohi isegi töötajad, kuna tahetakse delfiine mitte kodustada. Selle pärast ei ole ka kindlaid kellaaegu. Delfiinid teavad, et nad saavad kolm korda kindla aja jooksul süüa. Kui nad pärastlõunal randa tulevad, siis neile süüa ei anta. Mina polnud nõus sealt enne lahkuma, kui saan ka delfiinile kala anda. Õnneks valiti mind publiku seast kohe esimesel söötmisel. Oleksin tahtnud silitada ja paitada seda delfiini ja siis koos ujuma minna, aga olin väga õnnelik sellegi eest, et sain talle nii lähedal olla. Joosep valiti välja teise söötmise ajal. Väga tore kogemus. 

Lõuna paiku käisime veel rannas, kus liiva asemel katsid rannaäärt merekarbid. Kaevasime sügavale-sügavale, et veenduda, kas on ikka looduslik värk. Oli küll. 

Shell Beach

Tagasi läänekaldal

Ja olemegi juba üle nädala reisinud. Puhkust oleks vaja! Sõitmine väsitab.

Vahepeal oleme juba järgmises osariigis. Üldse reisi Austraalias alustasime Lääne-Austraaliast (W.A), seejärel jõudsime Lõuna-Austraaliasse (SA), siis Victoriasse (VIC), Uus-Lõuna Whales (NSW), siis Queenslandi (QLD), kust me ka seekordset reisi alustasime paar päeva tagasi olime Põhjaterritooriumil (NT) ja nüüd oleme tagasi Lääne-Austraalias. Piiripunktis pidin enda apelsinid ja pirni ära andma. Teadsin küll, et tuleb piiripunkt ja puuvilju ei tohi teise osariiki viia, aga seekord tuli see piir kuidagi kiiresti. Pealekauba pole pärast Lääne-Austraaliast lahkumist minegeid kontrolle piiril olnud. Nüüd aga vaadati auto korralikult üle, et ega me midagi ebaseadulikku üle piiri ei vii.

Eile jõudsime Broome'i. See on ilus India Ookeani äärne sadamalinnake. Kuulus on kaabliranna ehk Cable Beach'i poolest.See 22 km pikk liivarand, kus õhtuti päikeseloojangu ajal tehakse kaamliratsutamise tuure. Rand ise on nagu rand ikka. Nüüd kirjutan siin ja tuli meelde, et kuulnud olen Broome's asuvatest 130 miljonit aastat vanadest dinosauruste jälgedest, aga nüüd oleme juba Broome'st nelja tunni kaugusel ja mis ununes, see ununes. Vaatan google.com'ist pildi pealt neid ja parastan, et ikka peab infopunktides käima ja uurima, ei ole mõtet tühja-tähja kiirustada. Põhjus, miks ununes, oli see, et võtsime Broome'i hostelisse toa. Esimest korda selle reisi jooksul jõudsime hostelisse kell 3 pärastlõunal, et saaksime korralikult välja puhata. Varahommikust hilistundideni sõitmine ja telgis magamine on päris korralikult ära väsitanud. Lõõgastusime basseinis ja Cable Beach'il, jõime õlut ja magasime sisse. Mõnus.

Kaamlid Cable Beach'il

Täna käisime veel looduskaitse all olevas Cape Keraudren'is. Pargivaht ütles, et tulime õigel ajal, kuna paar tundi enne meid oli kuumus seal 47 kraadi, kuid nüüd on juba jahedam. No ma ei tea. Higised olime mõlemad hetkega ja kuumus oli päris hull. Ei oska kirjeldada hästi, mis me seal nägime. Tundub keeruline, aga ookeani poolt uhutud kahjurahnud olid kaetud miljonite merekarpide ja veel elutsevate pisikeste korallidega. 

Nii suur teokarp

Nüüdsest oleme jälle ranniku ääres ja on rohkem vaadata ja näha. Aga need paganama dinosauruste jäljed, neid näen nüüd unes. Saadan poole oma 40-kraadisest kuumusest Eesti külma sügisesse!

Sisemaa

Edasi on meie reis igav olnud. Oleme Austraalia sisemaal. Siin ei ole metsasid ja loodus on üldse kuivanud ja nukker. See on omamoodi kogemus sõita autoga sadu ja sadu kilomeetreid ja näha nii kaugele kui silm ulatab. Põllu peal on mõni üksik puu. Raisakotkad ja kormoranid söövad tee ääres raipeid. Lehmad kõnnivad vabalt tee ääres ja tee peal. Kuskil kükitab vallabipere. Kuumus väljas on tappev.

Teed on pikad ja lõputult sirged. Kui kuskil tunni jooksul sõidab vastu üks auto, siis näeb autot 5 minutit enne, kui üksteisest mööda sõidame. Teed on lihtsalt nii sirged ja kui tulebki lõpuks kerge kurv, siis pärast kurvi saab jälle 130 km/h maksimum lubatud kiirusega tükk aega järgmist kurvi oodata. Enne ristmiku sõidame 500 km ja järgmise ristmikuni tuleb uhkelt 800 km otse sõita. See on Austraalia sisemaa.

Inimesi siin väga ei ela. Asustused on kuskil 300 km vahega ja linnade vahel on enamasti 600-700 km. Põhjaterritooriumil on 2008. aasta statiska järgi iga neljas inimene aborigeen. Neid esimest kolme inimest pole aga kuskil näha. Ilmselt nemad teevad tööd ja teenivad raha, samal ajal kui räuskav põlismaalane pere ja sõpradega pargis või tänaval istub ja valitsuselt saadavat toetusraha maha joob.

Kujutage nüüd ette seda rõõmu, kui pärast poolteist päeva sõtmist täielikus pärapõrgus lootusetus loodusetuses jõuavad Joosep ja Marianne suuremasse linna. Hommikusöögiks on McDonaldsi eine ja natuke aega jalutamist Mt Isa linnas ja ongi kolm tundi võluväel kadunud. Aga maanteel sõites venivad kolm tundi nagu kaamlitatt. Olgu veel mainitud, et siinsed linnad on nukrad ja hirmuäratavad. Kõik hirmsad jutud aborigeenidest on saanud tõeks. Poodidel on trellid ees, koolibussis on turvamees. Alkoholipoe ukse eest viiakse paari minuti jooksul 5 aborigeeni politseijaoskonda. Kuskil karjub aborigeeninaine inetuid roppusi. Ja siis on veel rahulikud aborigeenid, kes lihtsalt istuvad seal, kus jumal juhatab.

Pärast linnaskäiku jätkasime oma lõputut sõitmist Perthi suunas. Aja- ja rahanappuse tõttu me Darwinisse, Põhjaterritooriumi pealinna minema ei hakanud. Küll saab mõni teinekord sinna minna, kui vaja on. Tüütu on lihtsalt sõita hirmsuure ringiga, kui otse saab ka.