Piinlikkusega vaatasin eile, et mu viimane sissekanne siia oli juba poolteist kuud tagasi. No aeg ikka lendab. Vabandan end ehk sellega välja, et olen blogisse siiamaani kirjutanud meie seiklustest ja uutest ning huvitavatest asjadest. Viimasel ajal pole midagi nii märkimisväärset nagu eriti olnudki.
Tööga on mul sellised lood, et juba ära on tüüdanud. Muudkui tee aga seda ühte ja sama asja. Farmipäevad teise aasta viisa jaoks on mul juba ammu olemas ja selle pärast ei ole ka eriti motivatsiooni enam farmis tööd teha. Vabasid päevasid meil Joosepiga koos on suhteliselt vähe, sest töötame ju erinevates farmides. On kuidagi välja kujunenud nii, et kui minul on tööpäev, siis Joosepi farmis parasjagu tööd ei tehta ja vastupidi. Sama moodi ei klapi meil kellaajad. Jagame sama autot ning kui üks meist alustab paar tundi varem, siis teine lihtsalt peab hommikul töö juures oma aega sisustama. Õhtuti läheb Joosep tavaliselt vahepeal koju ja siis tuleb mulle järele (koju on 17 km). Enamasti tehakse meie farmis kauem tööd ja töötunde nädala peale kokku on minul alati rohkem kui Joosepil.
Minu farmi Joosep tööle tulla ei taha. Kardab vist rasket tööd. Sama ajaga, kui meie farm jõuab pakkida 80 alusetäit tomateid, pakitakse Joosepi farmis vaid 40 alusetäit. Töötajaid on meil enamvähem sama palju. Niiet meie farmis vihutakse ikka mõnuga tööd teha. Alguses olin lausa pahane, et meil selline tempo peal on. Nüüd olen sellega juba ära harjunud, et kui liin aeglasemalt töötab, siis hakkab lausa nii igav, et jää või magama.
Tööst veel nii palju, et eelmise kuu alguses juhtus mul pisike tööõnnetus. Miskit moodi suutsin oma nimetissõrme liini vahele jätta. Olen ikka õnnega koos, et sõrmekese tervelt liini vahelt kätte sain. Oleksin võinud näpust lausa ilma jääda. Paar nädalat hiljem tuli küüs ka lõpuks maha. Kartsin, et uut küünt ei kasvagi, aga nüüd, veel paar nädalat hiljem, on mul millimeetri pikkune uus küüs juba olemas.
Paar nädalat tagasi külastas meie linna Austraalia vanim peretsirkus Lennon Bro's Circus. Olen varem vaid korra elus tsirkuses käinud ja see oli enne Austraaliasse tulekut Soomes. Kuna tsirkus reklaamis end välja paljude armsate loomakestega, siis minu suurel utsitamisel pidime asja oma silmaga kaema. Lõppude lõpuks tuleb võimalikult palju raha investeerida mälestustesse mitte ainult asjadesse. Jäin kogemusega väga rahule.
Eelmisel nädalavahetusel võttis meie linnakeses aset iga aastane võistlus Bullmania või teisiti tuntud Bullarama. See on kurjade pullide ja hulljulgete meeste võistlusetapp saamaks Austraalia meistriks pulliratsutamises. Ostsime eelmüügist piletid päev varem ära, nii oli odavam ja kindla peale minek. Kui sama päeva õhtul koju jõudsime oli majaomanik meid otsimas käinud ning uksele kirja jätnud, kus vabandas, et sai meile vaid ühe tasuta pileti. Väga armas temast. Meie ei teadnudki tema plaanidest meile sponsorpilet sebida. Igatahes müüsime ühe pileti Joosepi töökaaslasele maha. Võistlus oli väga vahva. Jah, olen loomaarmastaja, kuid räägin end pehmeks sellega, et kui pulliratsutamine oleks hirmus loomapiinamine, siis oleks ilmselt loomakaitse juba ammu vahele astunud. Ja pealegi aetakse pullid vihaseks vööga, mis seotakse ümber tagumiku, mitte pekstes. Väga meeldiv üllatus oli võistlejate seas näha ka ühte tuttavat nägu. See oli Ben, kellega ühel toredal laupäeva ööl baaris tuttavaks olime saanud. Eleri, nüüd ma tean ta täisnime ja suhtestaatust! Missioon edukalt täide viidud.
Möödunud nädalavahetusel vedasime oma rasked tagumikud üle kivide ja kändude Bushparty'le. Selle nimi Metsapidu või siis Põõsapidu on sõna otseses mõttes õige. Pidu toimus kunagises prügilas kuskil kilomeeter linnast eemal. Peo algatajatel olid renditud suured prožektorid ja ja kõlarid. Keset rahvamassi oli lõke ja puha. Inimesi oli palju ja pidu oli väga tore ja omapärane. Pikemalt ei taha ma sellest rääkida, olen tubli ja korralik tütarlaps ennekõike.
Eelmisel kolmapäeval käisime eestlase Verneki sünnipäeval. Tema tüdruksõber Silvi oli meile leiba küpsetanud. Oh juudas, küll see maitses hästi. Esimese ampsuga läksid mul põsed lausa krampi. Sain endale retsepti ka. Nüüd pean ennast kätte võtma ja oma leivavabriku püsti panema. Pean ennast igat pidi kätte võtma. Näiteks tihedamini blogi kirjutama. Lõpetuseks lisan siia natukene silmailu ka meie tagaaiast.
