Päev ratta seljas

Kui me lõuna ajal rattalaenutuspunkti jõudsime, oli see veel suletud. Kuna avamiseni oli aega lausa terve tund, otsustasime juba lahkuda, kuid siis avanes järsku rattapoe uks ja onuke küsis, kas ta saab meid aidata. Austraalias oleme käinud kordi poodides ja asutustes, mis ajaliselt peaksid juba kinni olema, kuid meid võetakse siiski sõbralikult vastu.

Rattalaenutusest lahkusime juba ratastega, isegi veepudel anti kaasa. Seadsime pedaalid Kings Park'i. See on maailma suurim linnasisene park (u 4ruutkilomeetrit), mida külastab üle 5 miljoni inimese aastas ehk siis umbes 5 Eesti täit. Park asub mäe otsas, kust ulatub panoraamvaade linnale ja järvele. Kings Parkis on üle 300 taimeliigi ning 80 erinevat linnuliiki. Lisaks sellele on Kings Parkis Osariigi sõja mälestusmärk.

Teadsime küll, kus park asub, aga millist teed pidi sinna parim ratastega minna oleks, seda me kahjuks ette ei uurinud. Niisiis vedasime rattaid õla peal mööda jalakäijatele mõeldud kõrgustesse ulatuvat treppi. Mäe tipust avanes imeline vaade nii kenale rattateele, mis meid kohale oleks viinud, kui ka Perthi linnale ja loodusele. Park oli täis ilusaid kõnni- ja rattaradu. See oli tõeliselt mõnus koht looduse nautimiseks.

Sinna kõrgele vedasimegi rattaid

Vaade Kings Parkist

Lõpuks leidsin ka mooduse, kuidas siin päikesepõletust vältida. Ostsin 30se faktoriga päikesekreemi, mis kirjade põhjal pidanuks mind kaitsma 3 tunni jagu, kuid tegi seda hoopis terve päeva vältel. Ehk matsin maha oma suured lootused rattasõiduga pruuniks saada. Või olen ma äkki juba piisavalt jumekas ja enam pruunimaks ei lähegi?

Kuna rattad olid meil laenutatud terveks ööpäevaks, siis pidime seda aega ikkagi maksimaalselt ära kasutama. Teate ju küll seda sadulamaitset, kui üle pika aja pole rattaga sõitnud. Sellest hoolimata ei saa ju lasta ratastel niisama hoovis vedeleda. Selleks võtsimegi õhtul suuna linna sellesse osasse, kuhu meil muidu asja ei ole. Mulle ikka nii meeldib inimeste aedasid imetleda. Siin on nii ilusad taimed ja loodus üldse. Seda muidugi juhul, kui muru ikka kastetakse, vastasel korral on aias vaid kuivanud hein.

Hiljem käisime veel oma lemmikpargis, kus parajasti näidati filmi kanafarmist, kus kanad pisteti pea alaspidi lehtritesse ja lõigati neil kõrid läbi. See park ongi tuntud õhtuste filminäitamiste ja päevaste kontsertide ja muude lõbustuste poolest. Pargi nime ma kahjuks ei tea.

Positiivsed tööuudised ja õhtune jalgpall

Eile käisime kohas, kust oleksime pidanud tööotsinguid alustama. Backpackeritele mõeldud tööbüroo Aussie job lausa ootas meid. Just siit enamus Perthis asuvaid noori maailmarändureid tööd leiavadki. Iga päev kuulutatakse seal välja palju uusi töökohti ning saime teada, et kui oleksime läinud sinna hommikul, mitte pärastlõunal, siis oleksid Joosep ja Kalmar ilmselt kohe ehitusele tööle saanud. Kuid kuna meid seal hommikul ei olnud, siis jagati vabad 6 ehitusalast töökohta juba ära.

Ma ei tea küll, miks see nii on, aga eestlastel on selles büroos uskumatult hea maine. Ehk selle pärast, et eestlane on harjunud raske tööga ja teeb kõike usinalt. Isegi Eesti lipp oli seal riiuli peal olemas, kusjuures muid lippe seal ei olnudki. Väga armas ju, et teisel pool maakera sedasi. On ju meid Joosepiga juba piisavalt karistatud eestlaste halva maine pärast Soomes elades. Nüüd on sedasi, et sealne direktor Anissa ootab meid esmaspäeval tagasi ja kui neil on pakkuda ehitusele kohti, siis suure tõenäosusega peaksid mu mehed tööle saama. Mina ilmselt pean veel mujalt otsima.

Õhtupoolikul istusime aias ja jõime rummi. Nägime hirmsat vaeva, et saaksime aru, mida teised inimesed räägivad, kuna inglise keelel on ikka väga huvitavaid aktsente. Kui inglastest, iirlastest ja hollandlastest veel aru saab, siis šotlased on ikka omaette teema. Joosep näiteks arvas päris pikalt, et meie hosteli šotlased on hoopistükis itaallased. Vot sulle siis.

Kuna Anissa soojalt soovitas poistel väiketõstuki load hankida, siis registreerisid nad end täna järgmisel nädalavahetusel toimuvale kursusele. See kahepäevane kursus läks kokku maksma 411 dollarit, aga tulevikus peaks oma hinna mitmekordselt ära teenima.

Seiklesime natuke aega raamatukogus, kust lootsime leida wifit. Kuna Interneti kasutajaid oli meie kahjuks liiga palju, siis meil ei õnnestunudki enda arvutitega wifi võrku pääseda. Ühiskasutatavaid arvuteid me kasutada ei soovinud ning otsustasime jälle oma kalliks saanud parki minna. 

Kuna siinne 29kraadine kuumus on hoopis teine võrreldes Eestiga, siis me lihtsalt ei jaksanud kuuma päikese käes kannatada ning läksime koju sööma ja puhkama. 

Veidi hiljem hakkas lõpuks ometi ka siin mandril vihma sadama, müristas ja lõi välku. Kui Joosep ükshetk kuulis tänavalt karjumist, jooksis ta välja ning tuli tagasi suure õhinaga, et kuskil toimub mingisugune spordiüritus ja me peaksime sinna minema. Nii me siis läksime kerges vihmasajus sadade inimeste järel. Staadionile jõudnud saime teada, et algamas oli jalgpallivõistlus. Otsustasime Joosepiga 30-dollarised piletid osta, et saada osa melust ja emotsioonidest, mida kohalikud pakkuda võivad. Võistluse alguseks lõppes õnneks ka sadu. Fännklubi Perth Glory ehk siis linna võistkonnale oli kärarikas ja üliaktiivne. Kui vastastele värav löödi, lendasid tulihingelistel fännidel joogid ja söögid käest rahva sekka ja vaiksemaks jäi rahvas alles poolajal, kui uusi õlusid ostma mindi. Ilma meieta oleks staadionil olnud 7990 pealtvaatajat. Elamusega jäime me väga rahule! Isegi mina, kes ma jalgpallist suurt ei jaga.

Perthi loomaaed ja esimene klubikogemus

Nagu Joosepile nüüd juba kohaseks saanud ärkas ta hommikul kella 6 paiku ning ajas meid pärast veidikest igavlemist üles.

Hommikupoolikul otsisime tööportaalidest sobivaid töökohti ning seejärel algas meil pikk ja väsitav jalgsimatk Perthi loomaaeda. Ega kaardi pealt vaadates me ju aru ei saanud, kui pikk maa loomaaeda on. Hiljem kodus järele uurides selgus, et lonkisime lausa 8,6 kilomeetrit! Uskumatu!

Poolel teel

Pool teest saime käia õnneks jõe äärt mööda, kus õhk oli mõnusalt niiske ja jahe. Nägime palju suuri kalu ja elus esimest korda meduusi. Meduus oli nunnu. Tegime pilti ka.

Natukese aja pärast oli mul jälle põhjust rõõmustamiseks. Teada värk ju, et armastan loodust ja loomi. Eriti vahva on näha midagi uut esimest korda. Näiteks pelikan ja must luik suisa kõrvuti vabas looduses ujumas on piisav põhjus, et lapselikult rõõmu tunda.

Õnneks tasus kogu see jalavaev end ära. Loomaais saime fantastilise kogemuse osaliseks. Loomaaed ei tähenda Austraalias sama, mida Eestis või Soomes. See ei ole kitsad puurid ja õnnetud loomad. Kängurud lihtsalt hüppavadki ringi. Jah neil on muidugi ka oma piirkond, kus nad hüpata saavad, aga loomaaia külastaja teed on selle ala sees. Ega me seda enne ei teadnud, kui ise nägime, kuidas känguru lihtsalt keksis meist mööda. Süda pidi seisma jääma. Hiljem tuli üks känguru minu juurde, ise oli nii uskumatult armsa näoga, jäi seisma ja vaatas minuga tõtt. Sain teda isegi katsuda. Ma puudutasin kängurut! Te keegi isegi ei kujuta ette, kui pikk see hetk mu jaoks tundus. Õnnetunne missugune. Sellest džunglist ja kõigest ilusast ja vabadusest, mis loomaaias oli, olime kõik vaimustunud. Mina vähemalt vaatasin küll kõike sõna otseses mõttes suu ammuli. Kahjuks meil oli aega loomaaia sulgemiseni vaid 2,5 tundi ja pidime kiirustama. Järgmine kord teame, et loomaaias on paras veeta terve päev. Vahepeal saab seal ka näiteks piknikut pidada selleks ettenähtud muruplatsidel.

Piltnik oli kahjuks aeglane.

Koju otsustasime minna bussiga. Päeva parim nali oli see, kui seisime juba bussipeatuses ning järsku Joosep avastas, et oleme valel pool teed. Vaskapoolne liiklus ju. Läksime siis ilusasti õigele poole, kuid bussi tulekut ootasime siiski valelt poolt. Uskumatud tainapead ikka!

Õhtul otsustasime Joosepiga minna klubisse ja ära kasutada flaierid, mis meile päeval jagatud olid. Ma ei tea, kas siin maal on kõik klubid sellised või ainult tuntumad ja suuremad kohad. Igatahes tehti igast külastajast veebikaameraga pilt ning võeti passist koopia. Sissepääs oli küll tasuta, kuid näiteks õlu maksis klubis 9.50. Flaieri eest sai klubis käepaela, millega kella 10ni tasuta õlut ja šampust jagati, kuid kuna terve baarileti ümbrus kubises muidutahtjatest, otsustasime meie maksta. Austraalias joovad enamus naised õlut. Õnneks ei pea ma end siin veidralt tundma, kui miniseelik seljas ja õlleklaas näpus on. Veidraks osutusid ka klubis olevad kolm pangaautomaati, suitsu- ja tulemasinaautomaat.

Esimesed rannamõnud

Nagu Joosepile mittekohane ärkas ta ka täna hommikul kell 6 ning ajas meid pärast veidikest igavlemist üles!
Täna astusime läbi backpackerite tööbüroost. Täitsime seal kiirelt Internetis ankeedid ära ning seejärel otsustasime randa minna.
Selleks pidime esimest korda Austraalias rongiga sõitma. Enne pileti ette näitamist raudteejaama siin sisse ei pääse. Pileti ostmiseks on kaks võimalust: osta kahe tunni pilet pileti automaadist või teha endale sõidukaart. Sõidukaardi süsteemi me veel ei ole uurinud. Tean vaid seda, et transporti minnes peab selle läbi piiksutama ja maha minnes sama moodi, muidu läheb raha sealt maha seni, kuni transport lõpp-peatusesse jõuab. Hiljem saime teada, et pileteid kontrollitakse ka raudteejaamast lahkudes. Ehk kui inimene läheb rongi peale suvalisest peatusest (mitte pearaudteejaamast) ning suundub pearaudteejaama kuid ta ei osta eelnevalt aparaadist piletit ega piiksuta läbi oma ühistranspordi kaarti, ei ole tal võimalust enam piletit soetada ei rongist ega raudteejaamast ning maha tulles saabki 100 dollarit trahvi. Nii lihtne see ongi.
Rand oli nagu filmis. Ilus, suur ja lai. Lained olid jubedad ja mulle see soolane vesi ei meeldi. Austraalias on päike suhteliselt keset taevast ja siin ei peagi rätikut päikese suunas sättima, saab alati valida ilusa ookeanivaate. Käisime ka muuli peal jalutamas ja vaatasime kuidas kohalikud surfasid. Rannaäär oli kaugustesse ulatuv ja tundus olevat suhteliselt suvaline rand, aga sellegi poolest oli kolmapäeva lõuna kohta päris palju inimesi rannamõnusid nautima tulnud ning kolm helikopterit lendasid vee kohal, jälgides ega haisid randa pole tulemas.

Asi, millega me siin kohe kuidagi ära harjuda ei taha, on see, et kui hakkame ületama autoteed, siis vaatame ikka ja alati valele poole ehk vasakule, kuigi siin riigis tulevad autod ju autod paremalt. Kindluse mõttes vaatan mina kaks korda mõlemas suunas.
Kodu poole liikudes nägime papagoisid. Selliseid ilusaid ja roosasid nagu Eestis loomapoes võib näha. Nokitsesid rahulikult lausa parvekesi pargi vahel muru seest süüa. Neil olid mingid oma mängud ja kombed. Näiteks kukerpalle teha on nende meelest täiesti normaalne.

Mina papagoidega.

Asjalikud turistid

Nagu Joosepile mittekohane ärkas ta hommikul kell 6 ning ajas meid pärast veidikest igavlemist üles. Läksime nagu kord ja kohus linna peale asju ajama.

Alustuseks proovisime leida wifiga kohvikut. Küsisime esimesest kohvikust, et kus mõni selline asuda võiks ning meid suunati hoopiski raamatukokku. Aga kuna ikkagi tahtsime süüa ka, siis küsisime uuest kohvikust, kus olid väga isuäratavad hommikusöögid, et ega nad ei tea, kust wifit saab. Ennäe, teadsid. Suundusime barista soovitusel parki. Internetist vaatasime välja, kus asub pank ja kus saab maksunumbrit teha ning läksime ikkagi tagasi neid isuäratavaid asju sööma. Peab vist harjuma, et see ei ole veider, kui kohvikus kõrval istuv inimene lihtsalt juttu rääkima hakkab. See tekitab tunde, et hoolimata sellest, et meiesuguseid backpackereid (seljakotiga reisijaid) on siin juba väga palju, oleme siia riiki ikkagi väga oodatud.

Kõhud täis, hakkasime asjalikuks. Ehk siis poisid ostsid endale telefoni sim-kaardid. Mina otsustasin, et tegelen sellega alles siis, kui olen siit endale korraliku telefoni ostnud. Enne panka minekut haarati meid kaasa tänava komöödia etendusse. Ehk siis maailma üks vaimukamatest meestest oli otsustanud raha teenida rahva naerma ajamisega. See tuli tal tõeliselt hästi välja. Joosep ja Kalmar said tema ohvriteks.

Sellised mehed

Tuju hea, läksime panka. Ukse peal võttis meid vastu sõbralik teenindaja, kes küsis, milleks me seal oleme ning suunas meid istuma seniks kuni keegi meiega tegelema tuli. Eestis peab ju pangas järjekorra numbri võtma, siin on selle jaoks eraldi töötaja. Nädala pärast peaksime pangakaardid saama. Maksunumbri tegemiseks pidime Internetis vaid ühe ankeedi täitma.

Päeva lõpetasime toidupoes ostlemise, söögitegemise ning äkilise magama vajumisega.

Kuidas me Austraaliasse jõudsime

Pärast pikka ja mitte nii väsitavat lennureisi jõudsime lõpuks ometi sihtpunkti, Perthi. Selleks, et siia jõuda pidime ära kannatama üle 24 tundi kestva lennureisi suunal Riia-Istanbul-Dubai-Perth. Lennufirma Air Baltic kohta ei ole mul midagi öelda. Küll aga võin pikalt ja laialt rääkida Emirates'ist. Kaks viimast lendu ehk siis kokku 15 tundi saime nautida nende pakutavat luksust ja teenindust. Juba lennukisse sisenedes said kõigist reisijatest Sir-id/Madam-id. Esimesel lennul serveeriti meile sooja praadi, teisel nii hommiku- kui ka lõunasööki. Lisaks sellele saime kogu lennu kestel tellida tasuta ja piiramatus koguses kõiki karastusjooke ning alkoholi väljaarvatud šampust. 

Meelelahutuseks oli iga istme seljatoele paigaldatud i-padi laadne ekraan nimega ICE (Information, Communication, Entertainment). See sisaldas üle 1600 raadio-ja telekanali. Igaüks sai kõrvaklappidega nautida enda soovil filme ja seriaale klassikast uusimateni, kuulata muusikat, mängida mänge kas üksi või paarilise vastu või saata e-maile ja sõnumeid ning helistada lennuki siseselt või isegi maale. Minu arvates oli see lausa super! Lennuki istmed olid pehmed ja mugavad ning vabast ruumist minule piisas. Joosep vist vaevles ruumipuuduses. 10 tundi ja 40 minutit Dubaist Perthi lennates erinevalt minust mu jalgadele ei meeldinud. Jalad olid paistetusest jämedad nagu pakud ning põlv valutas veel terve järgmise päevagi. 

Kui esimene lend Riiast väljus 18.novembril kell 11.20, siis Perthi jõudsime 19.novembril kell 17.30 kohaliku aja järgi. Nii palju, kui ma siin lennujaamas töötajaid nägin ja nendega rääkisin, siis tundsin ja nägin seda, mida olin oodanudki. Juba Soomes elades tundsin ma kohalike inimeste hoolivust ja soojust tunduvalt rohkem kui Eestis. Siin on asi ikka müstiliselt tore.

Hostelisse otsustasime minna taksoga, sest kolme peale tuli see bussisõidust isegi odavam. Kui taksojuht meid alguses valesse kohta viis, siis vabandas vahvasti, meie kui tema semude ees, pani ilusti taksomeetri kinni, ning hakkas alles siis õiget kohta otsima. Hostel on meil väga tagasihoidlik kuid elatav. Saime endale õnneks kolme voodikohaga toa. Mina magan nari alumisel ning Kalmar ülemisel korrusel ja Joosep sättis end vahvasti akna all olevasse voodisse, arvates sinisilmselt, et seal on jahedam. Kuna Joosepil selg  valutab, siis ei saa me kahjuks kitsas voodis koos magada. Enne magama minekut uudistasime veel natuke aega linnas ja pesime end üle pika aja.