Meie elu farmis

Saabusime farmi laupäeva pärastlõunal. Meile anti omaette tuttuus tuba. Ma ei oskagi seletada, milles me elame. Sellised pikad konteinerid, kus on palju eraldatud tube, kus igaühes on narivoodi, üleval ühekohaline ja all kahekohaline magamisase. Kuna see on täiesti uus, siis on see eurovärk. Pisikene, aga mõnus kahe aknaga tuba on meil. Hulga korralikum, kui meie esimeses hostelis. Toa eest maksame 9 dollarit, linnas maksime üle 30. Meil on siin isegi wifi õhtul kella 7-11, aga see on nii aeglane ja ülekoormatud, et peab ikka paras tahtmine olema sellega midagi ette võtta. Ja esimene lähim asula on ligi 50 km kaugusel, Mt Barker. Seadsime siin ennast mõnusalt sisse, et pühapäeval esimest tööpäeva alustada.

Pühapäeva hommikul 6.30 kogunesime kõik kokku, et siis üheskoos põllule kirsse korjama minna. Kõigist ligi 80st inimesest umbes 90% moodustavad asiaadid. Kirsse korjatakse kaussi, mis käib traksidega selga nii, et kauss jääb ilusasti kõhu peale. See on väga mugav süsteem. Kaussi mahub keskmiselt 7 kilogrammi kirsse. Et kõrgelt puu otsast marjad kätte saada, tuleb ronida suure ja raske kokkukäiva redeli otsa, mida päev otsa endaga kaasas tuleb vedada. Üldiselt ei olegi see korjamine hull, aga kuna palka makstakse korjatud kilode pealt, siis on see ikka paras orjatöö. Asiaadid on ikka korralikud orjad. Täna oli küll juba teine tööpäev, kuid siiamaani panevad nad mind imestama. Nad sõna otseses mõttes jooksevad päev otsa. Kui neil ämber täis saab, siis nad lähevad seda jooksuga tühjendama ja joostes minnakse puu juurde tagasi. Ma siiamaani ei saa aru, milleks. Alguses pani see imestama, siis ajas naerma juba, nüüd ajab lausa vihale. Mida sa jooksed nagu jobu, kas raha siis tõesti nii oluline on ja mida sa võidad sellega? Uskumatu. See ei ole veel kõik. Kuna nad nii nobedad korjajad on, siis peab kuskil midagi mäda olema. Täna nägin, kus see konks siis on. Nimelt nad jooksevad puult puule, korjavad sealt kiiruga magusamad oksad tühjaks ja siis jooksevad järgmise puu peale sama jama tegema. Vanaks läinud, lindude nokitud ja liiga tooreid marju me korjata ei tohi. Pilukad aga korjavad pange põhja ja peale ilusad marjad ja keskele korjavad ikka täielikku saasta. Nii siis ongi nad nobedad korjajad.



Sellised kobarad ongi

Veel üks asi, mis kirsside korjamisel raske on, on see, et neid tuleb korjata koos varrega. Tahes tahtmata kipuvad kirsid ikkagi ilma varreta tulema. Omaette kunst. Kui on normaalne puu, kus palju kirsse otsas, siis on lausa lust korjata, sest tihtipeale on kirsid ilusates suurtes kobarates ja suured nagu paradiisiõunad. Eile ja täna pärastlõunal pidime tegema värvi korjamist. See on jube. Värvikorjamisel peab korjama põhimõtteliselt musti kirsse, sest heledad jäävad tooreks. Käi ja nopi neid seal. Jällegi olneb puust, kuidas seal marju küljes on ja kui valmis need on. Näiteks täna esimese kolme puu pealt sain vaid 10 kirssi, samas kui tavalist korjamist tehes võib ühelt puult noppida isegi 20 kilo, nagu see Joosepil eile õnnestus. Mina oma kilodel järge ei suuda pidada. Selleks ei ole ka vajadust, sest et meil on selle jaoks boss Greg, kes marjad ilusti üle kaalub ja järge peab. Greg on omaette teema. Värvikorjamine käib ka muidugi nii, et alla ja peale korjatakse ilusad marjad ja keskele heledad. Greg niiviisi neid ju ei näe. Meie seda nahaalsust külge pole veel saanud. Aga küll see tuleb.

Greg tuli Austraaliasse 5 aastat tagasi Saksamaalt. Ja nüüd ta siin käib ja kamandab. Ta ei ole väga meeldiv ülemus. Muudkui käsib tempot peal hoida ja joosta. Samas mina ennast puudutatuna ei tunne, sest teen tükitööd. Käigu ja mölisegu, kui tahab. Ega ta vist kellelegi otse ei ütlegi, et liiguta kiiremini, karjub ridadde vahel ainult. Värvikorjamisel on ka nii, et kord seletab ta milline on liiga toores mari. Ja kui kõik sellised puu otsa jätta, võib sõimata saada, et puu on jäänud korjamata. Saa sa siis aru. Suhteliselt muidukargaja ja võimunäitaja on Greg. Õnneks saame siin farmis vaid kaks nädalat olla, sest rohkem tööd meile ei jagu.

Täna hommikul saime teha ka tunnitööd. Tunnihinne peaks olema 19 dollarit sentitega ja tükitööna kirsi kilohind varieerub 1,5-4 dollarini. Pole just kõige hullem. Liinitöö seisnes praakide marjade eraldamises ja halbade marjade minemaviskamises. On liin, kus jookseb lai lint, mille peale tulevad pestud marjad. Mõlemal pool liini on kolm inimest kõrvuti, kes kõik vanad ja koledad marjad välja nopivad ja minema viskavad. Edasi lähevad need marjad järgmisele liinile, kus sorteeritakse neid värvi ja suuruse järgi, ning samuti läheb seal marju minemaviskamisele. Tempo on seal kiire ja marjad virvendavad silme ees. Samas mulle meeldis see töö. Vähemalt esimesed kaks tundi, hiljem jäid selga ja jalad veits kangeks. Sellest ma ei taha üldse rääkida kui kanged ja valusad kõik kohad pärast esimest tööpäeva olid, eriti õlad, sest sealt lähevad pange traksid.

Meie tunnitöö liini peal

Selliseid redeleid kasutame

Tööpäevi on siin farmis lausa 7 nädalas. Ehk siis jube. Ja sellest hoolimata pilukad jooksevad iga päev. Oleme siin endale ka lemmiklaulud saanud. Esimese sõnad on: "It's all about the money, dam-dam-dadada-dam, I don't think it's funny" (kõik seisneb rahas, ma ei arva, et see on naljakas). Teine meile armas laul on sõnadega "I feel it in my fingers, I feel it in my toes." (ma tunnen seda oma sõrmedel, ma tunnen seda oma varvastel). Valu nimelt tunneme. Ainus, mis mind motiveerib on see, et tahan farmipäevad täis teha ja raha on ka vaja muidugi. Jess, 86päeva veel, et farmipäevad täis saaksid!

Oehh, see jutt tuli nüüd küll laialivalguv ja veidi segane ilmselt, aga raske tööpäev ja päike teevad oma töö.