esmaspäev, 20. mai 2013

Bowen ja Brad

Brad on endine rallisõitja, kaevandusvarustaja ning praegune transpordi firma omanik. Mõni aeg tagasi suri ta paljuarmastatud hingekaaslasest abikaasa vähki. Nüüd elab ta koos oma suure koera Clyde'iga ning nunnu kassiga. Ta elab pisikeses majakeses, mis ilmselt on selline, et seda saab ühest kohast teise liigutada. Maja on väga hubane, ilus ja korras. Saame maja kasutada hommikust kuni ajani, mil Brad magama läheb.

Saan Clyde'iga hästi läbi
Brad oma loomade eest hoolitsemas

Majake
Maja seest
Ööbime me Bradi tööriistakuuris. See on nii puhas ja organiseeritud. Meil on kaks madratsit ning Brad ostis mulle padja ka. Mina pean oma voodit jagama Clyde'iga. Ei pea, aga kes mind natukenegi tunneb, siis teab, et teen seda rõõmuga.

Niimoodi magamegi Clyde'iga
Järgmise päeva hommikul sõidutas Brad meid mööda farme, et leida meile töö. Kahjuks ei ole siin hooaeg veel korralikult pihta hakanud ning töölisi pole väga vaja. Samas ei taha farmid enam ka uusi kontakte, kuna neil on juba nii palju töölisi nimekirjas. Korralik hooaeg algab kuskil kolme nädala pärast. Praegu on siin kandis tomatite, paprikate, tšillide ning melonite hooaeg. Lõpuks õnnestus meil siiski töö leida. Teooria järgi peaksime praegu paar päeva nädalas seal töötama. Pidime alustama kohe järgmisel päeval, aga kahjuks sadas öö otsa vihma ja pinnas oli liiga pehme selleks, et traktorid saaksid põllu pealt kaste ära vedada. Nii see farmitöö käib- kõik sõltub ilmastikust.

 Ma ei tea veel täpselt, mida me seal tegema hakkame. Ilmselt ikka tomateid korjama, aga võib-olla hoopis pakkima või mõlemat korraga. Eks seda näha ole. Homme lähme sinna ja tuletame meelde, et oleme ikka veel siin ja valmis tööd alustama. Seal farmis on meil tunnipalk, ei pea rabelema ja jooksma näruse tükihinna eest. Hea veel kogu selle töö juures on see, et farm asub maksimum kilomeetri kaugusel ja saame jalgsi tööl käia. Kuigi Brad oleks meelsasti nõus meile ka ühte oma autot laenama või meid tööle viima.
Sellised masinad
Brad hellitab meid veel ära. Teeb lõunaid välja ja tema puhul paistab vähemalt, et tasuta lõunad on ikkagi olemas. Meil on selline süsteem, et meie ise söögi eest ei maksa. Tema maksab ja meie teeme õhtusööki. Pidevalt käsib ta meil end vabamalt tunda ja muretseb, kas me ikka tunneme end piisavalt koduselt. Ta on meile põhjalikult kohalikku linna näidanud ning lubab meil kõike teha. Veel toob ta meile nii palju paprikaid, maisi, tomateid ja erinevaid meloneid, kui palju me ära süüa jõuame.



See on lihtsalt uskumatu, kui hästi see mais maitseb!

Brad on iga kell nõus laenama meile autot. Eile viis ta meid 75km kaugusel olevasse randa nimega Airlie beach. See oli väga ilus koht. Kui kunagi raha saame, siis saame sõita ka sealsetele maalilistele saartele. Kel aega ja huvi võib google otsingumootorisse kirjutada "Whitsunday beach". Just sinna oleme me pärast palgapäeva teel. On veel igasuguseid toredaid jutte, mida võiksin siia kirjutada, aga sellel ei ole mõtet. Võtan kõik ühe lausega kokku. Ma tunnen, et Brad on mulle nagu isa, keda mul kunagi olnud pole.







kolmapäev, 15. mai 2013

Hääletajad Eleri ja Marianne

Teisipäeva hommikul lasime Ningist lõpuks ometi jalga. Sai seal juba liiga kaua oldud ning iga järgnev päev oleks eelnevast veel mõttetum ja nõmedam olnud. Kui tahad muutusi, siis võta midagi ette. Võtsime. Alustasime reisi põhja poole, sinna, kus rohi on rohelisem ja ilmad soojemad.

Kuna autot meil enam ei ole (See nüüd seisab poistel hoovis, erilist vajadust meie Fordi järele neil pole) ja raha ühistranspordi jaoks ka ei jätku, siis tuleb pöidlaküüti kasutada. Polnud aimugi, milline see hääletamiskultuur siin riigis on, kui kiiresti peale võetakse ja kuidas üldse suhtutakse meisse. Olin eelnevalt kuulnud ja uurinud vaid mingitest sarimõrvaritest, kes hääletajaid jahivad ja paarist teadmata kadunud juhtumist. Noh, aga neid asju on ju igas riigis. Kahekesi on mingigi turvatunne vähemalt.
Minu 22kg kaaluv seljakotikene
 Alustasime hääletamist otse maja eest. Ei läinud viit minutitki, kui esimene lahke autojuht meid peale võttis. Saime vaid mõned kilomeetrid edasi järgmisse suuremasse linnakesse nimega Caboolture, mille ääres asub kiirtee, mida kaudu saab otse Queenslandi põhjatippu. Edasi hääletasime lausa linnas sees suure sildiga: "North" (ehk Põhi). Kartsime, et politsei tuleb noomima või midagi, kuna polnud kindlad, kas linnas üldse tohib hääletada. Ma siiamaani mõtlen, kui armas ja tore see oli, kui meist sõitis mööda politseiauto, kus istus kolm nägusat miilitsapoissi ja kõik nad naersid ja lehvitasid meile. Selline tore maa ongi see Austraalia. Ka linnas saime üsna kiiresti küüti. Järgmise tunnipikkuse vahemaa sõitsime hipi vanamehega, kes viis meid linnast välja, seal oli parim paik hääletamiseks. Me polnud jõudnud veel hääletama hakatagi, kui rekka tee äärde seisma jäi ja juht lahkesti meie raskeid seljakotte salongi tõstma hakkas. Rekkajuht Brooksyga sõitsime peaaegu neli tundi.
"North"
Kell oli juba neli õhtul ning teadsime, et hakkame hääletama oma selle päeva viimast autot lootuses, et meil veab ja saame kellegi, kes sõidab kaugele. Pimedas ju ikka ei hääleta. Ja jällegi ei läinud viit minutitki kui rekka juba tee ääres seisis. Meie suureks üllatuseks oli rekkajuht minemas Bowenisse, mis asus hääletamiskohast umbes 700 kilomeetri kaugusel. Vahepeal saime ühes tanklas isegi duši all käia. Rekkajuht oli seal püsiklient ning tal oli lausa oma võti duširuumi jaoks. Öösel kell 1.30 jõudsime lõpuks Bowenisse. Tore rekkajuht tegi kõik, mis tema võimuses, et meile tööd leida. Helistas oma sõpradele, tuttavatele. Isegi tanklates käis tööd küsimas meile. Öö veetsime telgis tankla kõrval asuval muruplatsil otse palmipuude all. Rekkajuht aitas meil ilusti telgi püsti panna, kinkis meile taskulambi ja läinud ta oligi.

Mina: "Kas ma võin sinust pilti teha?" Tema: "Ära enda kaamerat ära lõhu!"


Tere hommikust!
 Hommikul ärgates nägin, et ööbisime puha tomatipõllu kõrval. Parasjagu oli seal tööline traktoriga tööd tegemas. Läksin tema käest küsima, kas oskab tema meid tööga aidata. Ta andis mõned numbrid ja seletas farmidest, kuhu võiksime minna tööd küsima. Ta armsake pakkus lausa välja, et kui tal tööpäev lõppeb, siis kui tahame, võib ta meid farmidesse sõidutada, sest et palju sa jalamehena ikka jõuad liigelda. Oma rasked seljakotid jätsime tanklasse ja kõndisime rõõmsalt esimesse farmi. Onul ei olnud meile tööd anda, aga võttis nime ja numbri, et kui hooaeg korralikult pihta hakkab ja tal töölisi vaja on, siis helistab meile. Ta viis meid autoga tagasi tanklasse, et meie jalavaeva säästa. Kõndisime siis teisele poole tanklat mööda tomatipõlde. Nägime kuuri/katusealust (ma ei tea eestikeelset sõna sellele, siin on ta nimetus "Shed"). Väljas olid ka inimesed ja kui küsisin töö kohta, ei osanud nad esialgu aidata. Istusime kontorisse maha ja hakkasime rääkima.

Richard on maailma kõige toredam, südamlikum ja abivalmim mees. Rääkisime talle enda loo, kuidas hääletasime end siia, veetsime öö tanklas ning millised pisikesed summad meil pangakaardil haigutavad. Kuskil hostelis ööbimist me endale lubada ei saa selle raha eest. Richard rääkis meile kurbi lugusid hääletamisest ning keelas meil niiviisi jätkata. Ta ütles, et nüüdsest võtab ta meid enda tiiva alla ja hoolitseb meie eest. Saame tema juures elada ning aitab meil tööd otsida.

kolmapäev, 8. mai 2013

Ningi- Vähemalt koerad on siin normaalsed

Kate elab koos oma mehe Gabe'i ja 18aastase poja Moslyniga. Neil on kaks üliarmsat ja toredat kokkerspanjelit (ilmselt), emane kutsikas Buttons ja isane koer Fred. Arglikut kassi näeb ka harva. Elame kunagises garaažis, mis nüüd ongi mõeldud meiesugustele reisijatele. Toas on kolm narivoodit ning minu üksik voodikene. Elame toas koos kahe Taiwani poisi ning prantslasest arvutisõltlasega. Majas olev elutuba, köök ning vannituba on meil perega ühised. Õnneks istuvad kõik pereliikmed päev otsa enda tubades ning tihti neid ei kohta.

Fred ja Buttons
Meie segamini garaaž, minu voodi on paremal
 Pereema on suur ja laisk naine, koristamine ega söögitegemine tema vaba aja sisse ei mahu. Selleks on tal mees, kes harva tolmuimejat liigutab ja naisele süüa valmistab. Mida kõike sellest elamisest siin õppida saab on see, et mitte minu kodu saab olema puhas ja hoolitsetud. Igal pool vedelevad pesemata või juba pestud pesu. Aga kes neil ikka vahet teeb. Aed on räpane ja kõikjal vedelevad asjad, kui midagi maha kukub, siis sinna see jääb. Mingeid märke sellest, et peremees Gabe aednikuna leiba teenib, ei leia. Vannitoa koristasin ükspäev ära. Ei tahtnud seal enam käia. Kes oleks võinud arvata, et dušinurk on tegelikult valge ja põrandapind on tegelikult suurem, kui kuivanud karvade ja tolmu kihti enam pole.

Köök
Elutuba. Ei ole väga normaalne ju
Tööd lubati alguses vähemalt 2-4 päevaks nädalas. Sellest ei ole enam haisugi. Paar päeva saime maasikaid istutada ja just siis kui asja kiireks ja sujuvaks saime, lõppes töö ära. Pole hullu, vähemalt ei pea me enam seljavalus vaevlema. Päev otsa kummargil olla, ei ole just meeldivaim tunne. Iga päevaga muutub siinne elamine ebameeldivamaks. Getter ja Rauno, vahva eestlaste paarike, läheb ka täna ära. Lendavad Perthi tagasi, sinna kust tulid. Joosep ja Kalmar lähevad reedest ära, said endale töö. Jääme Eleriga kahekesi. Ostime tööd ja vaatame, mis saab. Vähemalt koerad on siin normaalsed.

Getter ja Rauno