Uued tuuled

Esmaspäeval oli mul proovipäev. See sujus väga hästi. Paariline, kellega koos koristasin, oli armas, tore ja sõbralik prantsuse neiu Marieline, kes juba teist aastat Austraalias veedab. Töö oli nagu koristamine ikka, ei midagi uut. Mulle meeldibki koristadaa, aga seal majas olemist nautisin ma kohe eriti. Kahekordne nelja magamistoaga ja hiiglasliku basseini ning õueköögiga rikaste inimeste kodu. See oli kodu nagu filmis, kus piltide põhjal elas pere nagu filmis: õnnelikud ja uhked vanemad, missinduses ja iluvõimlemises väga edukas tütar, väike poeg, kes saab õest hulga vähem tähelepanu, kass ja imearmas koerakutsikas.

Kuna Marilinel oli eile, teisipäeval puhkepäev, siis meie järgmine tööpäev oleks pidanud olema täna. See tähendas seda, et ülemus pidi mulle eile õhtul kella kuue paiku saatma emaili uue objekti aadressiga. Nii ma siis ootasin ja ootasin, tulutult. Olen jutte kuulnud proovipäevadest, et jah kuna nende eest palka ei maksta, siis paljud firmad lihtsalt kasutavadki inimesi ära ega võta nendega pärast proovipäeva ühendust, saades ise tasuta tööjõudu. Minu ülemus mulle pärast tööpäeva ikkagi helistas ja ütles, et tahab mind enda firmasse, ka Marieline oli mind kiitnud. Pärast 1,5 aastat töötamist Soomes ülemuse alluvuses, kellele igat asja mitu korda meelde pidi tuletama ja alati ise muret tundma, kuhu parasjagu tööle peab minema, ei tahaks ma enamtaolist hoolimatut ülemust.

Nädala alguses saime ka ühe negatiivse üllatuse osaliseks. Nimelt põhjus, miks me pikemalt linnas peatume ja siia tööd otsime, on see, et ootasime sõbrannat, kes detsembri lõpupoole meiega ühinema pidi, et siis neljakesi toredasti farmidesse tööd otsima saaksime minna. Hea oleks, kui saaks need farmipäevad alguse poole tehtud (et taodelda teise aasta viisat, peab siin maapiirkonnas 88 päeva tööd tegema). Linnast maale, kui linnas juba hea ja magusa elu peale saada, on hulga raskem minna. Igatahes otsustas meie sõbranna, et tema ikkagi meiega ei tule, vaid läheb teise Austraalia otsa oma sõbranna juurde. Mis seal ikka. Kuna nüüd ei pidanud me enam kedagi ootama, tegime plaanid ümber. Eile õhtul sai ühiselt vastu võetud otsus, et linna me enam tööd ei otsi ja kolmapäeval alustame autoostsinguid, et saaksime sõita maapiirkondadesse tööd otsima ning alustada suurt seiklust läbi Austraalia.

Täna hommikul vaatasime läbi populaarsemaid automüügiga tegelevaid portaale. Kuna väga palju raha auto alla panna me ei taha, siis valikusse jäid vaid üksikud. Pärast tunnist Internetis otsimist, otsustasime ühte autot vaatama minna. See asus meie hosteliga samas tänavas olevas autopargis. Autopark osutus aga oksjoni teel autosid müüvaks. Seega polnud seal midagi vaadata, kuna hinnad selguvad alles oksjonil. Ketlini ja Heikki, meie siinsete tuttavate käest kuulsime veel ühest kohast, kus võis autopark olla. Sinna jõudes nägime, et seal tõesti olidki kõik maailma automargi esindused esindatud. Aga ei midagi meie hinnaklassi. Lõpuks küsisime suvalisest esindustest, et kas nad teavad, kus müüakse siin kandis odavaid autosid. Teadsid küll. Nii me siis läksime nende juhatuse põhjal. Lõpuks leidsime imepisikese platsi. Võib-olla on seda isegi palju platsiks nimetada. Üks linnamaastur hakkas isegi meeldima ning autodiiler ütles, et saadab meile homme sõnumi, kui ta saab planeeritult kätte auto, mis meile võiks sobida. Siiski tundus meile, et see ei saa olla autoplats, kuhu meid oli juhatatud. Küsisime ka tanka müüjalt, kas tema teab, kus odav autopark asuda võiks. Ta küll ei teadnud, kuid soovitas vaadata autolehte. 

Süda ei andud aga siiski rahu. Küsisime Peugeot esindusest, kas ehk nemad teavad, kust võime leida auto, mis maksaks kuni $3000. Asi, mida me tänasest päevast kõige vähem oodata oskasime, oli see, et sõidame Peugeot esindusest koju juba oma autoga! Neil on nimelt selline süsteem, et vahel annavad kliendid sissemaksuks oma vana auto esindusele, kus vaadatakse see üle ning müüakse omakorda uuele diilerile. Olime õigel ajal õiges kohas. Igasugune diilerile müümine jäi seekord ära. Ladusime oma pangakaardid lauale ja ostsime auto.

Sedasi me seal istusime nagu kuninga kassid.

Nii me siis oleme- tänase päeva kõige õnnelikumad inimesed! Meie uus kullake on 2002. aasta Ford Falcon Fusion. Kergete kerevigastustega, kuid seest väga ilus ja puhas ning ka muud asjad tundusid korras olevat. Enne, kui Joosep rooli istuda sai, sõitis müüja meiega veel esinduse kõrval olevasse tanklasse, kust eelnevalt just lehe olime ostnud, ning tankis meile ka veel 25 liitrit kütust. Väga armas! See vasakpoolne liiklus tahab siiski veel harjumist, aga musi on mul kõige parem autojuht.

Me ei taha enam vaadata ega uurida, kus see autoplats on, kuhu me nii väga minna tahtsime, aga lõpuks kohale ei jõudnudki. Tahame uskuda, et saimegi väga hea tehingu! Vähemalt me ise oleme ikka tõeliselt õnnelikud selle tehingu üle ja selle üle, kui ilus, hea ja uhke auto meil nüüd on. Põhiline ongi ju, et ise rahul ja õnnelik oled kõiges, mida teed.

Ahjaa, ülemus oli eile öösel siiski emaili kirjutanud, et unustas kirjutada mulle. Marieline pidavat haige olema ja reedest saan uuesti tööle asuda. Kirjutasin talle viisakalt vastu ja vabandasin, et asjad nii läksid. Ise oli süüdi, et ära unustas mu. Ei teagi, kas oleksime teinud otsuse maale ära minna, kui ülemus oleks oma lubadust pidanud. Ilmselt mitte. Aga praegu kõik on nii tore, nii tore, nii tore!