Lendan Singapuri.

Pärast 14 päeva sõitmist jõudsime lõpuks neljapäeva pärastlõunal Perthi. Elame siin Joosepi sõbranna tuttava pool. Ranga on 28 aastane Austraalia poissmees, kes elab oma majas kahe koeraga. Ta on väga sõbralik ja tore. Igav meil siin ei hakka.

Homme, pühapäeval lendan Singapuri ja kuna mul läptopi pole, siis ei tea, kuidas selle blogipidamisega saab. Praegu kirjutan ka nii lühidalt. Nagu ikka on vaja kõik asjad viimasele minutile jätta. Kell on 11 õhtul ja hommikul kell 8 hüppan juba lennuki peale. Toas on asjad kõik pilla-palla ja ootavad pakkimist. Päikest ja kõike paremat, Sulle, kes Sa seda loed!

Exmouth ja Monkey Mia

Esmaspäeva õhtul jõudsime Exmouthi, pisikesse linnakesse 1300 km Perthis. Teisipäevaks olime planeerinud veeta päev seal kandis asuvas Cape Range Rahvuspargis. Olime varem kuulnud sealsetest piltilusatest randadest ja imelistest snorgeldamiskohtadest.

Turquoise Bay oma türkiissinise vee ja valge liivaga oli mõnus vaheldus pidevale sõitmisele. Niisiis võtsime aja maha, laenutasime kohalikust infopunktist snorgeldamisvarustuse ja hüppasime vette. Sndorgelamisega alustasime Turquise Bay kõrval asuvast snorgeldamiskohast Oyster Stacks. Seal liivaranda polnud ja vette saamine oli peaaegu nagu üle kivide ja kändude ehk üle teravate ja libedate kivide. Infopunktist saime teada, et seal peab hoovuste suhtes väga ettevaatlik olema ja ujuma vaid teatud suundades. Vastasel juhul viib hoovus sind lihtsalt avamerele. No seda vast juhtunud pole, aga ujuda oli seal ikka päris raske. Niisama vees seista oli juba omaette katsumus, kuna hoovus tahtis vägisi ümber ajada. Vesi oli seal madal ja korallid asusid kohe kaldal niiet kaugele polnud ujuda vaja. Minu jaoks oli seal snorgeldamine isegi ilusam ja mõnusam, kui seda Great Barrier Reefil Cairnsis. Super kogemus jälle.

Oyster Stacks. Selja taga on kõik need tumedad kohad korallid.

Turquoise Bay

Pärast hommikust snorgeldamist Oyster Stacks'is läksime tagasi türkiisiranda. Snorgeldasime sealgi. Nägime isegi raid ja Joosep sai kilpkonnaga ujuda. Jällegi tuli mängu hoovus. Mitu korda pistsin pea veest välja ja võtsin sirge suuna, kuhu minna. Kui vaatasin, kas olen juba jõudmas soovitud kohta, avastasin, et olin ikka puhta vales suunas ujunud. Nüüd on pikaks ajaks snorgeldamisest küllalt. Snorgeldamisest väsinud, puhkasime selles imeilusas rannas.

Turquoise Bay

Järgmise päeva hommikuks jõudsime Shark Bay's asuvasse looduskaitsealasse Monkey Mia. See on rannaäär, kus üle 40 aasta on delfiinid iga päev randa tulnud, et tasuta süüa saada. Kolm korda vahemikus kell 8.00-12.00 antakse tulevad delfiinid randa ja suvaliselt rahva seast valitud inimesed saavad delfiinile ülessulatatud kala pakkuda. Delfiine katsuda ei tohi isegi töötajad, kuna tahetakse delfiine mitte kodustada. Selle pärast ei ole ka kindlaid kellaaegu. Delfiinid teavad, et nad saavad kolm korda kindla aja jooksul süüa. Kui nad pärastlõunal randa tulevad, siis neile süüa ei anta. Mina polnud nõus sealt enne lahkuma, kui saan ka delfiinile kala anda. Õnneks valiti mind publiku seast kohe esimesel söötmisel. Oleksin tahtnud silitada ja paitada seda delfiini ja siis koos ujuma minna, aga olin väga õnnelik sellegi eest, et sain talle nii lähedal olla. Joosep valiti välja teise söötmise ajal. Väga tore kogemus. 

Lõuna paiku käisime veel rannas, kus liiva asemel katsid rannaäärt merekarbid. Kaevasime sügavale-sügavale, et veenduda, kas on ikka looduslik värk. Oli küll. 

Shell Beach

Tagasi läänekaldal

Ja olemegi juba üle nädala reisinud. Puhkust oleks vaja! Sõitmine väsitab.

Vahepeal oleme juba järgmises osariigis. Üldse reisi Austraalias alustasime Lääne-Austraaliast (W.A), seejärel jõudsime Lõuna-Austraaliasse (SA), siis Victoriasse (VIC), Uus-Lõuna Whales (NSW), siis Queenslandi (QLD), kust me ka seekordset reisi alustasime paar päeva tagasi olime Põhjaterritooriumil (NT) ja nüüd oleme tagasi Lääne-Austraalias. Piiripunktis pidin enda apelsinid ja pirni ära andma. Teadsin küll, et tuleb piiripunkt ja puuvilju ei tohi teise osariiki viia, aga seekord tuli see piir kuidagi kiiresti. Pealekauba pole pärast Lääne-Austraaliast lahkumist minegeid kontrolle piiril olnud. Nüüd aga vaadati auto korralikult üle, et ega me midagi ebaseadulikku üle piiri ei vii.

Eile jõudsime Broome'i. See on ilus India Ookeani äärne sadamalinnake. Kuulus on kaabliranna ehk Cable Beach'i poolest.See 22 km pikk liivarand, kus õhtuti päikeseloojangu ajal tehakse kaamliratsutamise tuure. Rand ise on nagu rand ikka. Nüüd kirjutan siin ja tuli meelde, et kuulnud olen Broome's asuvatest 130 miljonit aastat vanadest dinosauruste jälgedest, aga nüüd oleme juba Broome'st nelja tunni kaugusel ja mis ununes, see ununes. Vaatan google.com'ist pildi pealt neid ja parastan, et ikka peab infopunktides käima ja uurima, ei ole mõtet tühja-tähja kiirustada. Põhjus, miks ununes, oli see, et võtsime Broome'i hostelisse toa. Esimest korda selle reisi jooksul jõudsime hostelisse kell 3 pärastlõunal, et saaksime korralikult välja puhata. Varahommikust hilistundideni sõitmine ja telgis magamine on päris korralikult ära väsitanud. Lõõgastusime basseinis ja Cable Beach'il, jõime õlut ja magasime sisse. Mõnus.

Kaamlid Cable Beach'il

Täna käisime veel looduskaitse all olevas Cape Keraudren'is. Pargivaht ütles, et tulime õigel ajal, kuna paar tundi enne meid oli kuumus seal 47 kraadi, kuid nüüd on juba jahedam. No ma ei tea. Higised olime mõlemad hetkega ja kuumus oli päris hull. Ei oska kirjeldada hästi, mis me seal nägime. Tundub keeruline, aga ookeani poolt uhutud kahjurahnud olid kaetud miljonite merekarpide ja veel elutsevate pisikeste korallidega. 

Nii suur teokarp

Nüüdsest oleme jälle ranniku ääres ja on rohkem vaadata ja näha. Aga need paganama dinosauruste jäljed, neid näen nüüd unes. Saadan poole oma 40-kraadisest kuumusest Eesti külma sügisesse!

Sisemaa

Edasi on meie reis igav olnud. Oleme Austraalia sisemaal. Siin ei ole metsasid ja loodus on üldse kuivanud ja nukker. See on omamoodi kogemus sõita autoga sadu ja sadu kilomeetreid ja näha nii kaugele kui silm ulatab. Põllu peal on mõni üksik puu. Raisakotkad ja kormoranid söövad tee ääres raipeid. Lehmad kõnnivad vabalt tee ääres ja tee peal. Kuskil kükitab vallabipere. Kuumus väljas on tappev.

Teed on pikad ja lõputult sirged. Kui kuskil tunni jooksul sõidab vastu üks auto, siis näeb autot 5 minutit enne, kui üksteisest mööda sõidame. Teed on lihtsalt nii sirged ja kui tulebki lõpuks kerge kurv, siis pärast kurvi saab jälle 130 km/h maksimum lubatud kiirusega tükk aega järgmist kurvi oodata. Enne ristmiku sõidame 500 km ja järgmise ristmikuni tuleb uhkelt 800 km otse sõita. See on Austraalia sisemaa.

Inimesi siin väga ei ela. Asustused on kuskil 300 km vahega ja linnade vahel on enamasti 600-700 km. Põhjaterritooriumil on 2008. aasta statiska järgi iga neljas inimene aborigeen. Neid esimest kolme inimest pole aga kuskil näha. Ilmselt nemad teevad tööd ja teenivad raha, samal ajal kui räuskav põlismaalane pere ja sõpradega pargis või tänaval istub ja valitsuselt saadavat toetusraha maha joob.

Kujutage nüüd ette seda rõõmu, kui pärast poolteist päeva sõtmist täielikus pärapõrgus lootusetus loodusetuses jõuavad Joosep ja Marianne suuremasse linna. Hommikusöögiks on McDonaldsi eine ja natuke aega jalutamist Mt Isa linnas ja ongi kolm tundi võluväel kadunud. Aga maanteel sõites venivad kolm tundi nagu kaamlitatt. Olgu veel mainitud, et siinsed linnad on nukrad ja hirmuäratavad. Kõik hirmsad jutud aborigeenidest on saanud tõeks. Poodidel on trellid ees, koolibussis on turvamees. Alkoholipoe ukse eest viiakse paari minuti jooksul 5 aborigeeni politseijaoskonda. Kuskil karjub aborigeeninaine inetuid roppusi. Ja siis on veel rahulikud aborigeenid, kes lihtsalt istuvad seal, kus jumal juhatab.

Pärast linnaskäiku jätkasime oma lõputut sõitmist Perthi suunas. Aja- ja rahanappuse tõttu me Darwinisse, Põhjaterritooriumi pealinna minema ei hakanud. Küll saab mõni teinekord sinna minna, kui vaja on. Tüütu on lihtsalt sõita hirmsuure ringiga, kui otse saab ka.

Sinine esmaspäev koobastes

Pärast eelmist päeva oli mul kogu sellest kõhugripi teemast ja füüsiliselt pingutusest ilmselt kõrge palavik. Kogu eelmine päev oli enesetunde pärast üle pika aja üks jubedamaid ja samas ka imelisemaid. Jäin magama nii pea, kui uude karavanparki jõudsime ja ärkasin uue inimesena. Tuju aitasid tõsta veel hommikused piltilusad palmirannad ja imeline ilm.

Pärast hommikusööki Austraalia ühes ilusaimas linnakeses Port Douglas sõitsime ja sõitsime selles kaunis lopsakuses. Tahtsime veel Daintree vihmametsa minna, aga kuna see oli nii suur ja turistide jaoks ülepaisutatud, siis otsustasime aja kokkuhoiu mõttes mitte minna. Pealekauba on vähemrahvastatud kohad, mida suurelt välja ei reklaamita, tihtipeale isegi ilusamad.

Oli selgelt näha, kuidas iga kilomeetriga sõidame troopilisest piirkonnast eemale. Loodus muutus paarisaja kilomeetriga äärmusest äärmusesse. Metsad muutusid tagasi hõredaks ja kuivanuks. Veel midagi teistsugust meie jaoks olid termiitide pesad. Terved teeääred, nii kaugele kui silm ulatub, on neid paksult täis. Pesasid on igas suuruses ja iga kujuga.

Pisikesed termiidipesad. Hiljem nägime ikka endast kõrgemaid ja kõvasti suuremaid. Kahjuks siis enam huvitav ei olnud ja pilti ei teinud

Õhtupoolikul jõudsime Chillagoe'sse. See pisike linnake, pigem küla, kus tahtsime külastada koopaid, millest Kalmar meile rääkinud oli. Infopunktist selgus, et kolme võimsama koopa külastus on tasuline, kuid kahte koobast sai vaatama minna ka iseseisvalt ilma giidita ja raha maksmata. Vaese seikleja elu, eks ta võtab ikka, mis tasuta antakse. Koobas oli kottpime ja sinna ronimine oli omaette katsumus. Mina muudkui uudistasin ja imetlesin, et kui suur see koobas on ja kui palju erinevaid käike. Joosep aga oli enne koopasse minemist maininud, et temal kõht valutab. Samal ajal, kui mina õhinaga koobast uurisin, läks Joosepi enesetunne aina kehvemaks. Nii kui koopast välja saime oli selge- minu kõhugripp on nüüd Joosepi kallal. Nüüd oli tema kord kõht lahti vetsupoti peal prügikasti oksendada.

Bauhinia koopas uudistamas

Ööbisime kohalikus karavanpargis Eco Lodge, mis on ilmselt ilusaim karavanpark, mida mina Austraalias näinud olen. Kõik oli nii lihtne ja armas ning raha küsiti ööbimise eest tunduvalt vähem kui igal pool mujal. Minul oli lõbus õhtu, sain X-Factory finaali vaadata (Bowenis vaatasin igal pühapäeval seda) ja karavanpargi kassi paitada. Joosep magas mu jalgade juures põrandal ja vahelduva eduga tegi oma pikki külastuskäike tualettruumi.

Hommikul oli mõlemal jälle hea tuju ja hea enesetunne. Lõpp hea, kõik hea.

Sukeldumine-snorgeldamine

Tänaseks pühapäevaks olime broneerinud snorgeldamistuuri Great Barrier Feefil ehk eesti keeles Suurel Vallrahul. Seda 2600 km pikka korallrahudesüsteemi Austraalia idarannikul loetakse üheks parimaks sukeldumis- ja snorgeldamiskohaks maailmas ning see kuulub ka Unesco maailmapärandi hulka. See on maailma suurim korallrahu.

Ööl vastu pühapäeva sain kahjuks aga väga vähe magada. Ärkasin üles ja jooksin tualetti, kus enamus enda ööst veetsin. Sain ilmselt kass toidumürgituse KFC kanast või lihtsalt kõhugripi. Terve öö oksendasin ja kõht oli lahti. Vett juua ka ei saanud, tuli seegi välja. Kuskil tunnikese sain magada ka, aga magasin autos kuna õhkmadratsi peal loksutas ja ajas iiveldama. Hommikul ärgates mul parem ei olnud. Tundsin end väga nõrgana, ei saanud süüa ega juua. Helistasin kohe meie snorgeldamisbüroosse ja küsisin, kas on võimalik broneering tühistada, kuid sama päeva hommikul enam pole mingit võimalust. Tuleb minna või lihtsalt raha raisku lasta.

Mis mul muud üle jäi, kui kell 7 hommikul hüppasin, Joosep käevangus, laevale, et 9 tundi ookeani peal veeta. Esimese asjana laeva jõudes sõin ära merehaigusevastase tableti. Pärast oksendasin selle välja küll, aga aeg-ajalt oli laevas juba normaalsem enesetunne. Millalgi tuli Joosep jutuga, et lähme sukelduma ka. Nojah, mis seal ikka. Viskasime varustuse selga ja hüppasime vette. Sukelduda sai küll kahjuks vaid 15 minutiks ja instruktori pideva järelvalve all, kuid see oli seda väärt. Niipea, kui ma vette jõudsin, kogesin midagi kirjeldamatut. Müstiline, imeline, võrratu kogemus. Veealune maailm on nii puutumatu ja ainulaadne. Nii teistsugune. Muidugi jälle filmides oleme kõike näinud, aga ise seal olla. Ei ole sõnu, et enda tundeid edasi anda. Isegi kogu mu senine iiveldamine oli sekundiga kadunud. Sajad värvilised kalad, 160 aastat vanad korallid, suured merekarbid. Saan selle kõige ühe sõnaga ära öelda küll. Fantastiline.

Pärast sukeldumist oli meil veel 20 minutit aega snorgeldamiseks. Sukeldumine on muidugi kordades võimsam kui snorgeldamine, aga imeline sellegi poolest.

Kõigele sellele järgnes kosuta bufeelõuna laevas. Sõitsime järgmisse kohta, et uuesti sukelduma-snorgeldama minna. No ja kes juba esimest korda sukeldumismaitse suhu sai, see tahtis ikka veel ja veel. Läksime teisel korral ka sukelduma. Seekord olin juba peaaegu nagu kala vees. Vaatasin ja imestasin ikka. See on ikka nii veider olla vee all korallide ja kalade vahel, keda isegi ei uskunud olemas olevat, hingata seal nagu maa peal ja lihtsalt mitte millestki mõelda. Kas maailm saaks veel ilusam olla?

Nagu ka eelmine kord, saime pärast sukeldumist jälle snorgeldada. Seekord nägime snorgeldades hulga rohkem. Hoolimata sellest, et olime 2 tunni kaugusel maismaast ehk kaugel avamerel või siis ookeanil oli seekordne "korallitort" veepinnale nii lähedal, et isegi jalad ulatusid põhja. Samas see sama tort oli sukeldudes 13 meetri sügavune. Sukeldusime ümer selle korallihunniku ja hiljem uurisime seda põhjalikult ka pealt poolt. Kalad on ikka nii julged. Sain isegi katsuda ühte. Ilus, ilus, ilus päev. Hiljem teel koju enamus inimesed magasid, oli füüsiliselt ja vaimselt väsitav päev.

Esimene reisipäev

Queensland on looduse poolest Austraalia lopsakaim osariik. Põhja-Queensland on kuulus eriti oma troopiliste vihmametsade poolest. Ka Bowen asub Põhja-Queenslandis, kuid mida Bowenist põhja poole liikuda, seda imelisemaks loodus muutub. Esimesel päeval pärast Bowenist lahkumist me väga palju sõita ei jõudnudki kuna hakkasime liikuma alles pärastlõunal. Plaan esimeseks päevaks oligi minna Townsville'i, mis asub Bowenist 200 km põhjas, osta sealt uus odav täispuhutav madrats ja leida koht, kus ööbida. 

Sõitsime Townsville'st kuskil 70 km asuvasse Paluma Range Rahvuparki. Jõudsime sinna pimedas, panime telgi püsti ja jäime magama. Ööd on ikka väga soojad nagu õigele hiliskevadele kohane siin Austraalias. Õhtuti telgis magama jääda on lausa palav. Me ei pane telgile pealmist katet peale, sest siis tekib lausa sauna efekt. Tekki läheb vaja vaid kuskil tunniks ajaks öö jooksul. 

Hommikul ärkasime vara. Vara üles, vara voodisse- nii me reisime. Õhtuti läheb kiiresti pimedaks ja kuskil poole seitsmest kottpimedas on ohtlik sõita. Kõik kängurud ja vallabid tulevad pimedas tee äärde niiskemat rohtu sööma. Laipasid on tee ääres niigi liiga palju ja kurb oleks, kui meie pisiskeselt loomakeselt elu peaksime võtma. Siiamaani on Joosep edukalt kängurte vahel slaalomit sõitnud ilma kedagi vigastamata. Meie ööbimiskoht oli väga kaunis. Käisime hommikul kohe telkimisplatsi kõrval jões ujumas. Jõgi kandis nime Paradise Waterhole ehk siis paradiisi veeauk. No eks ta oli oma nime väärt- kristallselge rahulik vesi ja kaunis loodus. 

Mis oleks veel parem karastus kuuma ilmaga kui ujumine. Niisiis kuskil tunni aja pärast leidsime järgmise supluskoha. Mäletamist mööda asus see koht samas rahvuspargis. Kui vesi voolab kosena mäest alla tekitades ujumiskoha ja sellest ujumiskohast voolab uus kosk tekitades uue ujumiskoha jne, siis on lõpptulemuseks mõnusad suplemiskohad, mida kutsutakse looduslikeks basseinideks. See oli hea rahulik koht, kus teisi inimesi matkamas ei olnud. Kilpkonnade ees ei ole mõtet häbeneda ja parim karastus on kuuma ilmaga paljalt külmas vees olla.

Kivil istub väike konn ehk leia pildilt kilpkonnapoiss

Selleks, et kolme õigeks ajaks Perthi jõuda, peame päevas kesmiselt 700 km sõitma. Vahel vähem, vahel rohkem. Loodus on siin põhja pool ikka tõeliselt imeline ja troopliline. Suvalisel maanteel sõites on lausa lust kõrvalistmel istuda. Ei jõua ära vaadata ja ahhetada, kui kaunis võib loodus olla. Millegi pärast ei teinud ma palju pilte, kõik tundus nii loogiline, et nii peabki olema ja nii jääbki, aga paari päeva pärast liikusime juba piisavalt kaugele ja lopsakast loodusest polnud enam midagi järel.

Nii lopsakad metsad. See on suvaline sõidutee.

Olime parasjagu teel randa, kui Joosep tahavaatepeeglist tuttavat valget autot nägi. Kalmar lehvitas seal. Kohe mitte ei vii me teed lahku. Saime siis kolmekesi rannas imesoojas ookeanivees jalgu leotada, muljeid vahetada ja uuesti Kalmariga hüvasti jätta. Mission Beach ehk missiooni rand on omaette väike missioon küll. Leia üles ilus paradiisirand, kus rannaäärt kaunistab palmimets. 

Juba olimegi teisel reisipäeval näinud väga palju ilusaid kohti. Aga see ei olnud veel kõik. Josephine Falls jäi vaid mõned kilomeetrid teelt kõrvale ja oli külastamist väärt. Matkateel sinna kohtasime eestlaste punti ja nagu nad ütlesid, siis no on ikka koht kus eestlasi kohata, isegi Tarzanimetsas võivad vastu jalutada. Pisike maailm? Džungleid oleme näinud ainult filmides ja vahel tundub küll, et kogu see värk on illusreeritud. Tuleb ise üle vaadata ja katsuda see džunglitaimestik. Nüüd usub Joosep ka, et Tarzan oli olemas ja pilt on selgem, kuidas ta puult puule "köiega" lendas. Kosed olid küll ilusad, aga mõttes pidi juurde lisama, kui võimsad nad vihmahooajal olla võivad. Ujuma me seal kahjuks ei läinud, aga need, kes läksid, said mõnusalt alumisest kosest liugu lasta. 

Teise päeva õhtuks jõudsime Cairnsi, mis asub Bowenist kuskil 600 km kaugusel. Ööbisime seal karavanpargis, et saaks ikka korralikult pesta ka vahepeal. Iga öö karavanargis veeta läheks aga liiga kulukaks,

kuna bensiini peale läheb niigi meeletult raha.