Meie jõulud

Kui me Sheringa linnakesse jõudsime, oli meie suureks õnneks tankla avatud. See ei olnud ainuüksi tankla vaid koguni roadhouse ehk tee peale jääv asutus, kus saab puhata, pesta, osta, süüa ja juua. Seal on mõnus söögikoht ja baarilett, aed laudade ja toolidega, ööbimisvõimalus koos korraliku duširuumiga ning ka suveniiripoeke. Aastate pikkuse tööga on sellest puhkemajakesest saanud koht, mis see praegu on. See on detailideni üles ehitatud tõeliselt mõnusa atmosfääriga koht, kuhu igaüks tahaks natukeseks puhkama jääda.

No where else ehk Ei kuhugi mujale. Selline tore kohanimeke

Omanik Mark oli parasjagu õues ning ajas meiega juttu. Mark on tõeliselt sõbralik ja muhe, vahva huumorisoonega mees. Ta ütles, et pole enne eestlasi kohanud. Veider, kas tõesti oleme esimesed eestlased, kes talle kuuluvas tanklas peatuse on teinud? Igatahes kutsus Mark meid lõunasöögile, mis paari tunni pärast aset leidma pidi. Senikauaks vedelesime paar tundi rannas. Pärast seda, kui olime mõnusalt ära põlenud ning kell hakkas juba üks saama, suundusime tagasi Marki poole.

Marki hoovis õitsesid kaktused. Nad õitsevad vaid korra aastas üheks päevaks.

Kuna jõulupraad alles särises grillil ning valmimiseni oli veel paar tundi jäänud, mõtles Mark välja uue plaani, kuidas meid lõbustada. Ta tõi baarist uhke kalli kokaiinilehtedest valmistatud likööri. Seda juuakse pitsist ning nii täitusid meie pitsid uhke kraamiga. Veel tõi Mark välja veini, šampanja ning õlut. Ehk siis, kes mida iganes soovis. Alguses mõtlesime küll, et ei tea, mis see kõik meile maksma võib minna. Hiljem Mark ikka mainis, et see kõik on tema kulul ning ka lõunasöögi eest ei pea me tasuma. Oma õlude eest otsustasime Joosepiga ikka maksta, nii jäi endale parem tunne. Kuidagi tobe on sellist lahkust ja headust ära kuritarvitada. 

Selline roheline liköör

Marki ja ta naise Kat'i lahkust on juba üle nädala kasutanud kaks Austraalia ilmarändurit. Mõlemad tõelised tolakad. Riideid nad ei pese, ennast ka mitte, joovad ja suitsetavad kanepit päevast päeva. Vahepeal käivad nad ka oma bussiga sõitmas ja mööda ilma lollusi tegemas. Samas olid nad jällegi sõbralikud ja ei oska aimata, millised inimesed nad kaine peaga olla võivad. Nagu mina aru sain, siis joovad nad igatahes omaniku kulul ega maksa ise midagi.

Söögiks oli meil kalkuni-, kana- ning sealiha ning kõrvale grillitud kartulit ning ülimatsev kaste. Söök maitses hea, kuid kanaliha oli toores ning käis suus ringi. Kalkun seevastu oli väga maitsev. Poleks elus osanud arvata, et saame sellist jõulupraadi siin kaugel Austraalias. Olime juba arvestanud, et peame jälle võileibu sööma. 

Kohalik jõulupraadi lõikamas.

Vahepeal käisime Austraaliapoistega nende onni juures. Läksime kaasa, kuna ei saanud õieti aru, millest nad meile räägivad. Kui kohale jõudsime, siis saime aru, et nad pakkusid meile, kas tahaksime ehk rulaga lennata. Nimelt on poisid välja mõelnud süsteemi, kus puuoksa külge on seotud köis ning köie otsas ripub rulalaud. Et rula peale saada tuleb ronida karavani otsa. Kogu lõbu seisnebki selles, et lennatakse rula peal ühe karavani juurest teise juurde. Kuigi see on ikka uskumatult tobe väljamõeldis, oli seda lõbus jälgida. Mina sõita ei tahtnud, küll aga filmisin, kuidas Joosep ja Kalmar liugu lasid. 

Kalmar luigu laskmas

Kui me uuesti Marki poole tagasi läksime, siis oli sinna tulnud veel inimesi. Markile kuulub ka rannaäärne telkimisala, kust ta oli kutsunud enda poole istuma ühe Austraalia paarikese. Mõlemad nad on juba pensionieas ning nüüd reisivad ümber Austraalia. Seal oli veel ka Marki peretuttav Gary, koos oma isaga ning ka üks kohalik mees. Seltsis ikka segasem. Ei tahagi kohe mõelda, millist rahalist kahju kogu see õhtu võis Markile tuua, kuna nüüd oli tal veel rohkem inimesi, kellele jooke välja teha. Sain Garyga jutule ning ta lubas meid kunagi kalale viia. Saime esimest korda proovida ka küpsetatud austreid (isegi Joosep proovis), mis on kohe üliväga head (mitte Joosepi arvates). Nii naljakas on kuulata, kuidas inimesed ei ole näinud lund. Nad isegi ei oska ette kujutada, mida see tähendab. Kogu see õhtu oli väga meeldejääv, südamlik ja tore.

Vasakult: kohalik keegi, Kat, Gary isa, Gary, Joosep, Mark, tädi rannast, Kalmar ja Mina

Millalgi tuli Mark lagedale ka jutuga, et võime jääda ühte tema haagissuvilasse ööseks, seda jällegi tasuta. Nii me siis jäime. Saime üle pika aja magada voodis ning hommikul sooja duši alla minna. Pärast hommikusööki ei suutnud me Marki ja ta naist Kati ära tänada. See on siiamaani uskumatu, milliseid inimesi maailmas kohata võib. Meil olid teistsugused, lumeta, kuumad ning väga mõnusad jõulud!

Mina ja Mark