Meie jõulud

Kui me Sheringa linnakesse jõudsime, oli meie suureks õnneks tankla avatud. See ei olnud ainuüksi tankla vaid koguni roadhouse ehk tee peale jääv asutus, kus saab puhata, pesta, osta, süüa ja juua. Seal on mõnus söögikoht ja baarilett, aed laudade ja toolidega, ööbimisvõimalus koos korraliku duširuumiga ning ka suveniiripoeke. Aastate pikkuse tööga on sellest puhkemajakesest saanud koht, mis see praegu on. See on detailideni üles ehitatud tõeliselt mõnusa atmosfääriga koht, kuhu igaüks tahaks natukeseks puhkama jääda.

No where else ehk Ei kuhugi mujale. Selline tore kohanimeke

Omanik Mark oli parasjagu õues ning ajas meiega juttu. Mark on tõeliselt sõbralik ja muhe, vahva huumorisoonega mees. Ta ütles, et pole enne eestlasi kohanud. Veider, kas tõesti oleme esimesed eestlased, kes talle kuuluvas tanklas peatuse on teinud? Igatahes kutsus Mark meid lõunasöögile, mis paari tunni pärast aset leidma pidi. Senikauaks vedelesime paar tundi rannas. Pärast seda, kui olime mõnusalt ära põlenud ning kell hakkas juba üks saama, suundusime tagasi Marki poole.

Marki hoovis õitsesid kaktused. Nad õitsevad vaid korra aastas üheks päevaks.

Kuna jõulupraad alles särises grillil ning valmimiseni oli veel paar tundi jäänud, mõtles Mark välja uue plaani, kuidas meid lõbustada. Ta tõi baarist uhke kalli kokaiinilehtedest valmistatud likööri. Seda juuakse pitsist ning nii täitusid meie pitsid uhke kraamiga. Veel tõi Mark välja veini, šampanja ning õlut. Ehk siis, kes mida iganes soovis. Alguses mõtlesime küll, et ei tea, mis see kõik meile maksma võib minna. Hiljem Mark ikka mainis, et see kõik on tema kulul ning ka lõunasöögi eest ei pea me tasuma. Oma õlude eest otsustasime Joosepiga ikka maksta, nii jäi endale parem tunne. Kuidagi tobe on sellist lahkust ja headust ära kuritarvitada. 

Selline roheline liköör

Marki ja ta naise Kat'i lahkust on juba üle nädala kasutanud kaks Austraalia ilmarändurit. Mõlemad tõelised tolakad. Riideid nad ei pese, ennast ka mitte, joovad ja suitsetavad kanepit päevast päeva. Vahepeal käivad nad ka oma bussiga sõitmas ja mööda ilma lollusi tegemas. Samas olid nad jällegi sõbralikud ja ei oska aimata, millised inimesed nad kaine peaga olla võivad. Nagu mina aru sain, siis joovad nad igatahes omaniku kulul ega maksa ise midagi.

Söögiks oli meil kalkuni-, kana- ning sealiha ning kõrvale grillitud kartulit ning ülimatsev kaste. Söök maitses hea, kuid kanaliha oli toores ning käis suus ringi. Kalkun seevastu oli väga maitsev. Poleks elus osanud arvata, et saame sellist jõulupraadi siin kaugel Austraalias. Olime juba arvestanud, et peame jälle võileibu sööma. 

Kohalik jõulupraadi lõikamas.

Vahepeal käisime Austraaliapoistega nende onni juures. Läksime kaasa, kuna ei saanud õieti aru, millest nad meile räägivad. Kui kohale jõudsime, siis saime aru, et nad pakkusid meile, kas tahaksime ehk rulaga lennata. Nimelt on poisid välja mõelnud süsteemi, kus puuoksa külge on seotud köis ning köie otsas ripub rulalaud. Et rula peale saada tuleb ronida karavani otsa. Kogu lõbu seisnebki selles, et lennatakse rula peal ühe karavani juurest teise juurde. Kuigi see on ikka uskumatult tobe väljamõeldis, oli seda lõbus jälgida. Mina sõita ei tahtnud, küll aga filmisin, kuidas Joosep ja Kalmar liugu lasid. 

Kalmar luigu laskmas

Kui me uuesti Marki poole tagasi läksime, siis oli sinna tulnud veel inimesi. Markile kuulub ka rannaäärne telkimisala, kust ta oli kutsunud enda poole istuma ühe Austraalia paarikese. Mõlemad nad on juba pensionieas ning nüüd reisivad ümber Austraalia. Seal oli veel ka Marki peretuttav Gary, koos oma isaga ning ka üks kohalik mees. Seltsis ikka segasem. Ei tahagi kohe mõelda, millist rahalist kahju kogu see õhtu võis Markile tuua, kuna nüüd oli tal veel rohkem inimesi, kellele jooke välja teha. Sain Garyga jutule ning ta lubas meid kunagi kalale viia. Saime esimest korda proovida ka küpsetatud austreid (isegi Joosep proovis), mis on kohe üliväga head (mitte Joosepi arvates). Nii naljakas on kuulata, kuidas inimesed ei ole näinud lund. Nad isegi ei oska ette kujutada, mida see tähendab. Kogu see õhtu oli väga meeldejääv, südamlik ja tore.

Vasakult: kohalik keegi, Kat, Gary isa, Gary, Joosep, Mark, tädi rannast, Kalmar ja Mina

Millalgi tuli Mark lagedale ka jutuga, et võime jääda ühte tema haagissuvilasse ööseks, seda jällegi tasuta. Nii me siis jäime. Saime üle pika aja magada voodis ning hommikul sooja duši alla minna. Pärast hommikusööki ei suutnud me Marki ja ta naist Kati ära tänada. See on siiamaani uskumatu, milliseid inimesi maailmas kohata võib. Meil olid teistsugused, lumeta, kuumad ning väga mõnusad jõulud!

Mina ja Mark

Teisel pool piiri

Austraalias on sõiduteedel ülipalju turistidele mõeldud teeviitasid. Enamustel vaatamisväärsustele üritame ka meie pilgu peale heita. Järjekordselt keerasime peateelt maha, kui nägime, et tee ääres on midagi pildistamiseks. See oli järjekorde hingemattev vaade ookeanile ja seda ääristavatele kaljudele. Vaatasime seal ringi kuni korraga nägin suuri kalu vees ujumas. Lähemal vaatlemisel osutusid nad hoopis delfiinideks! Me nägime delfiine vabas looduses ujumas! Natuke kaugelt küll, aga siiski. Nad tiirutasid suures parves kalda lähedal, umbes 20 võis neid olla. Nende seas oli näha ka pisikesi delfiinipojakesi. Selliseid asju nähes jõuab ikka ja jälle kohale teadmine, et oleme Austraalias. Minu jaoks oli see lihtsalt nii imeline, et võttis lausa pisara silma.

Kusagil jäi meie tee peale ka koobas. Koobas Austraalia mõistes on hoopis midagi muud kui Eestis. See oli väga suur ja hirmuäratav, samas aga märkimisväärselt kaunis.

Kuna meie matkakaardil seisis kena pilt looduslikust kivimoodustisest nimega Organ Pipes ehk oreliviled, siis me ju lausa pidime seda oma silmaga vaatama minema. See asub ilmatu suures Gawlers Ranger rahvuspargis, kus on ka palju telkimisplatse. Öö oli nagunii vaja kuskil veeta, seega võtsime suuna rahvusparki. Nagu meile omane, jõudsime ka Gawler Rangerisse õhtul pimedas, panime telki püsti ning jäime magusalt magama. Oli jõuluõhtu ning seetõttu peale meie olid rahvuspargis vaid loomad ja linnud. 

Terve päev kuluski meil rahvuspargis seiklemisele. Esmalt võtsime ette matka mäe tippu, mis oli esimene ettejuhtuv paljudest suurtest mägedest seal rahvuspargis. Õnneks pole mäed seal pargis järsud, seetõttu jäi ka matkarada suhteliselt laugeks. Nägime ka milliste sujuvate hüpetega kängurud mäest üles hüppavad, mul võttis niisama kõndiminegi hingeldama, aga känguru hüppas nagu udusuleke. Mäkke ronimine oli omamoodi tore vaheldus autosõidule. 

Oreliviledeni viis 10 km autorada, mis oli mõeldud 4-veolistele masinatele. Oli ju olnud see vaatamisväärsus põhjus, miks olime parki läinud. Nii me siis sõitsimegi sinna mööda kivisid ja kände. Meie kiirus ei ületanud kordagi 20 km/h, kuna teeolud olid nii hullud, et kohati ei saanud neid enam ka teeoludeks nimetada. Poole tee peal otsustasime kohvrid autost välja tõsta, et auto kergemaks teha. Asjade pärast ei pidanud me kartma, sest olime nii või naa ainsad inimesed seal pargis. Lõpuks saime sihtkohas käidud ning ka auto jäi terveks.

Nüüd oli vaja jätkata teekonda, et jõuda lõpuks ometi ka Adelaide linna. Jällegi õhtupimeduses otsisime endale magamiskohta. Leidsime küll ühe ookeaniäärse paiga, kuid seal oli telkimine keelatud. Teadsime, et kõrvalasuvas asulas on ka karavanipark. Sinna jõudes kasutasime ära võimalust ning külastasime tualettruume, et end natuke kergendada. Hiljem, kui poisse autos ootasin, sõitis minu juurde maastur, roolis ülbe napsine meesterahvas. Ennast tutvustamata uuris ta, et mis ma siin teen ja kas olen üksi. Päris kaua aega läks enne, kui mõistsin, et tema ongi karavanipargi omanik. Sain ikka korralikult sõimata, et julgesime ta wc-d kasutada, sest et tema peab ju kõige eest maksma. Oleks ju võinud jõuluõhtu puhul selle draama tegemata jätte. Mis seal ikka. Ööseks me sinna ei jäänud, kuna onu oleks öö eest tahtnud koguni 45 daala. 

Meie auto kütus hakkas aga vähenema. Karavanipargi kõrval oli ka tankla, kuid kahjuks suletud. Ilmselt jõulude pärast. Ega meil muud võimalust olnudki, kui tagasi veekogu äärde minna ning keelatud kohta telk püsti panna, et siis hommikul tanklasse tagasi minna. Öö oli jube ja magamata. Õues möllas torm ja telk püsis vaevu püsti. Lisaks sellele tundus nagu loomad müttaksid telgi ümber ning ei olnud just kõige soojem öö.

Hommikul tanklasse jõudes selgus, et see on ikka veel suletud, kuigi selle kohta ühtegi silti näha ei olnud. Autoga sõita oli meil jäänud veel 70 km ja nahavahel oli hirm, et äkki on kõik külatanklad jõulude ajal suletud. Küsisime esimeselt inimeselt, kus asub lähim tankla. Saime vastuseks 40 km kaugusel asuva Sheringa linnakese. Lootuses, et sealne tankla avatud on, sõitsime me isegi ilma konditsioneerita ning rahulikult kruiisides, et nii kütusekulu minimaalne oleks.

Esperance'st piiri ületamiseni

Esperance on armas ligi 10 000 elanikuga mereäärne linnake. Muidugi mitte pooltki nii ilus, kui seda on Albany. Ilmselt on igas ookeaniäärses linnakeses Austraalias ilus vaatamist väärt valge liivarand ning veeäärsed kaljud ja suured kivid. Tihti on need täis matkaradu nii tõelistele matkajatele kui ka linnapreilidele ja niisama uudistajatele. Lisaks sellele on linnakeses ilmselt ka autotee, mida mööda sõites saab aeg-ajalt heita pilgu ookeanile, kaunile pikale rannale ning kõrgetele kaljudele. Just selline oli ka Esperances- Great Ocean Drive ehk suursugune ookeani sõit.

Jalutusrajal

Linna jõudes nägime pikka merre ulatuvat kaid. Pärast jalutuskäiku muulil, pakkus Joosep välja mõtte, et midagi huvitavat on vist kai all, miks muidu inimesed kai alla ronima peaks ja sealt natukese aja pärast tagasi tulevad. Läksime siis ka, ikka teiste inimeste moodi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Merilõvi oli sinna varjulisse kohta logelema tulnud. Sellest ka see hirmus vänge kala lõhn, mida muuli alguses tunda saime. Lihtsalt uskumatu, et Austraalias ongi sellised asjad võimalikud. Natukese aja pärast ujus veel üks merilõvi rannakaldale, pistis pea veest välja, vahtis ringi ning otsustas tagasi ujuma minna. Nii tore!

Kaks laiskvorsti

Millega Esperance aga mind tõeliselt võluda suutis on selle läheduses Cape le Grandi rahvuspargis asuv Lucky Bay rand (tõlkes õnnelik laht), mis on kuulutatud Austraalia valgeimaks rannaks ning kuulub ka ilusamaite randade top-listi. Lucky Bay türkiissinine vesi ja lumivalge, peegelsile ning udupeene koostisega liiv tekitavad paradiisi tunde. Kui sinna lisada veel kängurud, kes armastavad samuti rahumeelselt rannamõnusid nautima tulla, siis jääb sõnadest väheks, et kõike kirjeldada. Lucky Bay rand on nii ilus ja mõnus, et isegi kängurud ei suuda sellele vastu panna. Liiv on selles rannas veider, see krudiseb talla all nagu lumi ning kui jalgu libistada, kriuksub see nagu trennitossu tald võimla põrandal. Sellest liivast sai isegi liivapalli teha ning isegi pärast õhku viskamist ning kinni püüdmist oli see ikka veel korrapärase kujuga pall. Tahtsin seda liiva lausa purgiga kaasa võtta. Rannas on lubatud ka autoga sõitmine ning nii saime meiegi oma kaheveolisega liivarannal kihutada.

Joosep liivapalliga

Kängurusid jagub Austraalias ikka igale poole ning eriti ettevaatlik tuleb nende suhtes olla justnimelt rahvusparkides. Austraalia tavaline kiirusepiirang on 110 km/h ning känguru autoteele jõudmiseks piisab vaid kahest suuremast hüppest. Seega näeb tihti tee ääres allaaetud känguruid. Rannast lahkudes pidime nägema kurba vaatepilti, kus känguru oli just auto alla jäänud. 

Edasi otsustasime öö otsa sõita. Minul on muidugi hea, ma ei julge veel sõita vasakpoolse liiklusega, aga kui väga vaja on, eks siis ikka sõidan.  Siiani pole väga vaja olnud. Öö otsa sõitmisest õppisime seda, et rohkem me pimedas ei sõida. See on lihtsalt müstiline, kuidas Austraalia öösel muutub ja kängurud võimu võtavad. Nende eest hoiatavad sildid ei ole niisama tee äärde pandud nagu põdramärgid Eestis. Lihtsalt seisavadki kobarates tee ääres ega lase autodel end segada. Nad hüppavad üle tee just siis, kui nad ise tahavad. Meie öise tee peale jäi ka Austraalia kõige pikem sirgjooneline maantee - 145,6 km. Kalmar sai just selle kõige sirgemal ja pikemal teel kottpimedas esimest korda Austraalias rooli istuda. Enamasti ma küll terve tee magasin, aga kui ma vahepeal silmad lahti tegin, ilmselt pidurdamise peale, siis oli ikka õudne küll. Sõna otseses mõttes võis kängurute vahel slaalomit sõita ja kahe käe sõrmedel neid kokku lugeda ei andnud. Kalmar ise ütles et nägi vähemalt 200 kängurut, mis ei ole kohe kindlasti mitte liialdus. Isegi suvalise tee ääres õhtuhämaruses, kus ei ole kängurute eest hoiatavat märki, leiab neid ikkagi palju.

Pärast pikka ja väsitavat sõitu (ka autos magamine on väsitav) jõudsime lõpuks ometi Lääne-Austraalia ja Lõuna-Austraalia piiripunkti lähedale. Enne piiri ületamist käisime päikesetõusu ajal piiri lähedal olevates liivamägedes vana telegraafi jaama varemeid vaatamas. Maja valmis 19.sajandi alguses. Liivamäed osutusid meie jaoks aga palju atraktiivsemaks kui maja ise. Mõtlesime enne piiri ületamist ka autot tankida. Kütus maksis meie pool piiri 1,8 daala. Aravasime, et see on küll liiga kallis, sest muidu on kütus kuskil 1,4-1,5 daala liiter, osariikide pealinnades aga saab kütust isegi 1,3 eest. Teisel pool piiri tankisime aga hoopiski 1,9 daala eest. Saime end tanklas ka üle pika aja korralikult pesta.

Juba hiilin liivamägesid

Piiripunktis peab ära viskama kõik puu-, juur- ja  köögiviljad ning nende saadused, loomsed saadused ning piimatooted. Teadsime seda ka varem, aga ikkagi oli meil asju, mida polnud jõudnud ära süüa. Nii me siis viskasime igasugust kraami minema, teadmata, et piiripunkti kontroll tuleb alles sadade kilomeetrite pärast.

Hea eneseületamise tunne on küll olla nüüd juba teises osariigis!

Farmist eemale

Teel farmist Adelaide poole oli meie esimene sihtkoht Mt Barkeri läheduses asuv suuremat sorti linn Albany. Kõikidest linnadest kõikides riikides, kus ma käinud olen, on see kõige ilusam. Väga hubane ja kodune, madalate majakestega imelisel rannikul asuv linn. Albany on turistikaartidele ära märgitud kui Amazing Albany ehk Imeline Albany ja seda ta tõesti on. 

Esimese asjana külastasime sealset kaubanduskeskust. Ikkagi 11 päeva maal tööd rassinud, tahaks ju iga naine puhkust šoppamise näol. Teadsin, et seal on K-Mart- suur pood, kust saab osta kõike eluks vajalikku imeodava hinna eest. Polnud veel õnnestunud K-Marti jõuda siin maal, kuid juba pikka aega on mu unistus olnud sellises kohas sisseoste teha. Ostsime endale magamiskotid, täispuhutava madratsi, madratsipumba ja padjad ehk siis kõik vajaliku, et saaksime juba olemasolevas telgis öid veeta. Veel saime veidi riideesemeid ja maiustusi.

Pärast infokeskuse külastamist, et teada saada, mida siin vaatama tasub minna, võtsime ette ookeaniäärse autosõidu, kus sai teha palju peatusi, et vaateplatvormidelt vaadet nautida või hoopiski mööda matkaradu jalutama minna. Võtsime kätte ja ronisime ka alla vee äärde, polnudki veel enne nii suurte kivide peal turninud. Alla jõudes imetlesime seal ookeanit ja laineid ning otsisime krabisid. Hiljem käisime ära ka kohalikus valges liivarannas, leotasime jalgu ning paitasime koeri, kes vees hullasid ja mängisid.

 Albany esimese vaatamisväärsuse The Gap ehk siis lõhe ja Natural Bridge ehk loodusliku silla juurde jõudes kohtasime seal juba kirsifarmist tuttavaid sakslasi ja eestlasi. Maailm on ikka pisike. Vaatamisväärsus ise oli päris suur ja lame kivine mäe moodi asi ookeani ääres, kuhu vastu peksavad kõrged ja võimsad ookeanilained. Tormise ilma korral võivad lained isegi üle saja meetri kaugusel asuvasse autoparklasse ulatuda. Veetsime mäe peal päris kaua aega, nautisime ookeani kohinat ja kaunist vaadet. 

Otsige üles meid loodusliku silla pealt

Õhtu hämaruses võtsime ette viimase vaatamist väärt koha- tuulegeneraatorite farmi. Midagi erilist see ei olnud, kuid vähemalt asus see ookeani ääres, kuhu viis ilus puidust treppidega jalutusrada. Saime niisama jalgu sirutada. Kõik ookeaniäärsed jalutusrajad on siin nii maalilised ja kaunid. Tasub alati jalga puhata ning vaadet nautima minna. Õnneks ma eelnevalt madude eest hoiatavat märki ei näinud, muidu oleks hirm naha vahel olnud. 

Kuna päike oli juba loojunud oli aeg sõita umbes 50 km kaugusel asuvasse telkimiskohta. Sinna viis maanteelt mitukümment kilomeetrit koledat treppis kruusateed. Arvasime, et ju oleme ainsad, kes nii kaugele sõita viitsivad, aga telkimisplats oli üllatavalt inimesi täis. Siis me veel ei teadnud, et Austraalias asuvadki telkimisplatsid tavaliselt rahvusparkides, kuhu just selline tee viibki. Samuti on siin rahvusparkidega selline veider asi, et need ei ole tasuta. Parki sisenedes saab iseteenindusest võtta ümbriku, selle ilusti ära täita ja raha sisse panna, sinna juurde tuleb lisada ka telkimiskoha või siis karavani koha maks. Suletud rahaga ümbrik tuleb panna Aukasti. Selline tore asjake. Ehk võid ka loota, et mingit kontrolli ei tule ja ei peagi raha maksma. See on igaühe enda uhkuse asi. Jõudsime telkimisplatsile veidi enne 11 õhtul, seega inimesed juba magasid, nii ka mina. Magasin rahulikult autos, kuni mehed telke püsti panid. Uhke värk. Muidugi siis, kui jõudis kätte aeg madrats täis pumbata, ärkasid ilmselt kõik inimesed üles ja ilmselt isegi kängurud pistsid jooksu selle hirmsa heli peale. Esimene öö telgis oli täitsa mõnus. Hommikul üritasime end soolase ookeaniveega pesta ning asusime teele.

Olime järgmiseks sihtkohaks valinud Hydeni linnakese juures asuva Wave Rock'i. See on 15 meetri kõrgune kivimoodustis, mis meenutab kohe murduma hakkavat lainet. Enne seda kosutasime end Hydeni tanklas. Valisime parasjagu, mida tellida ja arutasime, et näed, jälle ei ole asjadel hindu juures. See on Austraalias päris tavaline, ostetakse nii või naa. Igatahes meie arutelu peale hõikas müüja leti tagant: "Ma võin öelda teile!" . Sulaselges eesti keeles. Väike on see maailm ikka. Niisiis sõime seal burgereid ja ajasime Kairiga juttu. Tualettruumis oli ka pesemisvõimalus, seega saime ka ilusasti kogu hommikuse soolakihi maha pesta. Kairi soojal soovitusel võtsime järgmiseks kohaks Esperance linnakese, kus asub Austraalia valgeim rand.

Joosep surfamas.

Tee peale jäi ka palju ära kuivanud soolajärvi. Keegi meist ei olnud soolajärvi varem näinud ning kuna neis ei olnud ka vett sees, siis ei teadnudki me alguses, et need soolajärved olla võiksid. Arvasime, et lihtsalt ülivalge sädelev liiv vedeleb keset põlde. Hiljem otsustasime auto kinni pidada ja lähemalt uurima minna, millega tegu õigupoolest on. Sool, mis sool. Paksu valge soolakihi all on aga tulikuum muda, mis vajus. Niisiis juhtus ka väike äpardus ja Kalmari plätud jäid soolamudasse kinni. Seda kuumust ma ette kujutada ei taha, kui jalad mudasse vajuvad, sest kui juba varbaots mudaseks sai, oli jube kuum ja valus. Aga Kalmar on vapper ja käis veel plätudel järel ka. 

Öö veetsime jällegi telgis, seekord kohe rannaliival, kuna telkimisplats oli liiga pungil inimesi täis. Niisama rannas telkimine on siin küll keelatud, kuid tegime näo, et ei näinud keelumärki ega teadnud sellest ka varem midagi.

Viimased päevad farmis ja jõulupidu

Pühapäeval korraldati meil farmis jõulupidu. Õues grilliti ülimaitsvat kana ja vorstikesi ning igaüks sai nendest endale burgeri meisterdada. Farmi omanik Norm oli ka platsis, teda näeb tavaliselt vaid õhtuti, siis kui kogu kaup rekka peale laetakse. Norm oli heas tujus ja jagas tahtjatele õlut, coca-colat ja solot- ühte väga head sidrunilimonaadi. Laual oli veel igasugused küpsiseid ja snäkke ning hiljem toodi lauale ka kolm suurt Pavlova torti ning küpsisekoogikesed. Nägid ilusad välja mõlemad, kuid olen juba ammu teada saanud, et kõik Austraalia magustoidud on minu jaoks liiga magusad.

Kuna jõulupidu on ilmselt ainus päev siin farmis, mil alkoholi tarbimine lubatud on, siis jäid kõik inimesed päris kiiresti korralikult purju ja kõigil oli väga lõbus ja tore. Nii tantsiti söögilaua peal Gan-gnam stiili ning pean tunnistama, et millegipärast olen ka mina seda ühel videol tantsimas. Vähemalt oli lõbus. Asiaadid muide jäävad veel kiiremini purju, kui mina. Isegi kaine peaga on nad üpris lärmakad ja naeravad palju, aga anna neile üks õlu ja see kõik mitmekordistub. Tavaliselt hoiavad asiaadid omavahel kokku, nii ka jõulupeol olid paljud neist oma sõprade keskis oma toas. Küll aga näiteks Evie ja Nara olid väga sõbralikud ja seltsivad. Ilmselt nende suhtlemine jääb paljuski inglise keele taha. Evie, tüdruk Taiwanist, rääkis näiteks, kuidas temal ema ei lubanudki inglise keelt õppida, aga ta tegi seda siiski salaja. Siin on pilt Eviest. Uskuge või ei, aga tema on 30-aastane! Üldse näevad nad kõik kümme aastat nooremad välja, ilmselt on asi nende toitumises.

Evie, 30aastane

Jõulupidu oli väga tore ja nüüd tunduvad kõik inimesed palju lähedasemad ja sõbralikumad. Eriti meie, eestlased. Teate ju seda tüüpilise eestlase nägu. Meil on ka sellised. Kui midagi teeme, siis süveneme enda mõtetesse ning näeme kuidagi kurjad välja. Proovige nüüd ette kujutada, kui õues paistab ere päike ja pead vastu valgust kirsse korjama. Jah, me kissitame silmi ja korstutame otsaesist. Minul on isegi valged kurrud silmade ümber. Igatahes kõik, kellega ma rääkisin arvasid, et me oleme kurjad ja ebasõbralikud. Õnneks saime jõulupeol asjad klaariks ja enam seda keegi ei arva. Tuli välja ka uus rahvatarkus: ma pole kuri, olen lihtsalt eestlane. Paljud proovisid teha eestlase-nägu, aga neil isegi ei õnnestu nii kuri olla! Uued naljad ongi eestlase-nägu ja eestlase kirsikorjamise-nägu. Tegelikult eks see kõik ole pool naljaga, aga kuskil peab ju ikka tõepõhi all olema ka.

Karvane on meie boss Greg

Järgmisel hommikul oli vee joomine päris populaarne ning ega paljudel kogu see eelmise õhtu kraam sees ka ei seisnud. Õnneks tegime too päev ka pikemaid pause ning nii ei tundunudki see päev nii hull. Tavaliselt on meil lõunapaus kuskil pool tundi. Selle ajaga peame kõike kiirustades tegema ning toitu lausa sisse kraamima endale, muidu ei jõua valmis.

Täna, teisipäeval juhtus selline kole asi, et meie farmi eestlane Marek läks kurja, kibestunud ja õela bossi Gregiga tülli. Või noh, õigemini on meil asjad tunnitööd tehes nii, et ega me õieti lobiseda ei tohi ja tööd peame tegema ikka nobedamini. Eks Marek oli ise ka veits süüdi, et laiskles liini peal ja noppis ühe käega marju ning samal ajal lobises, aga no ikkagi töö sai tehtud. Greg on meil aga selline äkiline ja võimukas mees. Täna oli ta jälle halvas tujus ning pidi ju oma viha kuidagi välja elama. Niisiis võttis ta kirsi ja üritas sellega Marekit visata. Esimene kord see ei õnnestunud ning kirss lendas suure pauguga vastu plekist seina. Järgmine kirss aga tabas juba Marekit. Igaüks läheks omal moel närvi sellise asja peale. See, et Greg meie ülemus on, ei tähenda ju veel, et meie tema orjad oleme. Igatahes Marekil läks hari punaseks ja nende omavahelisest kähmlemisest palju puudu ei jäänud. Kogu lugu lõppes sellega, et Marek ja ta naine Helin lastigi lihtsalt lahti, kästi asjad pakkida ja minema sõita. Ega need eestlased suurt ei kaotand ka: täna oli viimane korjamispäev ja homme on viimane pakkimispäev.

 Pärast neljapäeva, palgapäeva, peame juba kõik enda asjad võtma ja uue koha leidma. Raske saab meil olema, kuna jõuludel erilist töötegemist vist pole. Kole lugu küll, sest isegi jõulutunnet pole. No vähemalt sureb lootus viimasena ja ehk ikka saame endale uue töökoha. Kahju, et see kirsihooaeg sedasi läbi sai, sest et eile hakkasin just mõtlema, et päris normaalne töö on siin farmis.

Meie elu farmis

Saabusime farmi laupäeva pärastlõunal. Meile anti omaette tuttuus tuba. Ma ei oskagi seletada, milles me elame. Sellised pikad konteinerid, kus on palju eraldatud tube, kus igaühes on narivoodi, üleval ühekohaline ja all kahekohaline magamisase. Kuna see on täiesti uus, siis on see eurovärk. Pisikene, aga mõnus kahe aknaga tuba on meil. Hulga korralikum, kui meie esimeses hostelis. Toa eest maksame 9 dollarit, linnas maksime üle 30. Meil on siin isegi wifi õhtul kella 7-11, aga see on nii aeglane ja ülekoormatud, et peab ikka paras tahtmine olema sellega midagi ette võtta. Ja esimene lähim asula on ligi 50 km kaugusel, Mt Barker. Seadsime siin ennast mõnusalt sisse, et pühapäeval esimest tööpäeva alustada.

Pühapäeva hommikul 6.30 kogunesime kõik kokku, et siis üheskoos põllule kirsse korjama minna. Kõigist ligi 80st inimesest umbes 90% moodustavad asiaadid. Kirsse korjatakse kaussi, mis käib traksidega selga nii, et kauss jääb ilusasti kõhu peale. See on väga mugav süsteem. Kaussi mahub keskmiselt 7 kilogrammi kirsse. Et kõrgelt puu otsast marjad kätte saada, tuleb ronida suure ja raske kokkukäiva redeli otsa, mida päev otsa endaga kaasas tuleb vedada. Üldiselt ei olegi see korjamine hull, aga kuna palka makstakse korjatud kilode pealt, siis on see ikka paras orjatöö. Asiaadid on ikka korralikud orjad. Täna oli küll juba teine tööpäev, kuid siiamaani panevad nad mind imestama. Nad sõna otseses mõttes jooksevad päev otsa. Kui neil ämber täis saab, siis nad lähevad seda jooksuga tühjendama ja joostes minnakse puu juurde tagasi. Ma siiamaani ei saa aru, milleks. Alguses pani see imestama, siis ajas naerma juba, nüüd ajab lausa vihale. Mida sa jooksed nagu jobu, kas raha siis tõesti nii oluline on ja mida sa võidad sellega? Uskumatu. See ei ole veel kõik. Kuna nad nii nobedad korjajad on, siis peab kuskil midagi mäda olema. Täna nägin, kus see konks siis on. Nimelt nad jooksevad puult puule, korjavad sealt kiiruga magusamad oksad tühjaks ja siis jooksevad järgmise puu peale sama jama tegema. Vanaks läinud, lindude nokitud ja liiga tooreid marju me korjata ei tohi. Pilukad aga korjavad pange põhja ja peale ilusad marjad ja keskele korjavad ikka täielikku saasta. Nii siis ongi nad nobedad korjajad.



Sellised kobarad ongi

Veel üks asi, mis kirsside korjamisel raske on, on see, et neid tuleb korjata koos varrega. Tahes tahtmata kipuvad kirsid ikkagi ilma varreta tulema. Omaette kunst. Kui on normaalne puu, kus palju kirsse otsas, siis on lausa lust korjata, sest tihtipeale on kirsid ilusates suurtes kobarates ja suured nagu paradiisiõunad. Eile ja täna pärastlõunal pidime tegema värvi korjamist. See on jube. Värvikorjamisel peab korjama põhimõtteliselt musti kirsse, sest heledad jäävad tooreks. Käi ja nopi neid seal. Jällegi olneb puust, kuidas seal marju küljes on ja kui valmis need on. Näiteks täna esimese kolme puu pealt sain vaid 10 kirssi, samas kui tavalist korjamist tehes võib ühelt puult noppida isegi 20 kilo, nagu see Joosepil eile õnnestus. Mina oma kilodel järge ei suuda pidada. Selleks ei ole ka vajadust, sest et meil on selle jaoks boss Greg, kes marjad ilusti üle kaalub ja järge peab. Greg on omaette teema. Värvikorjamine käib ka muidugi nii, et alla ja peale korjatakse ilusad marjad ja keskele heledad. Greg niiviisi neid ju ei näe. Meie seda nahaalsust külge pole veel saanud. Aga küll see tuleb.

Greg tuli Austraaliasse 5 aastat tagasi Saksamaalt. Ja nüüd ta siin käib ja kamandab. Ta ei ole väga meeldiv ülemus. Muudkui käsib tempot peal hoida ja joosta. Samas mina ennast puudutatuna ei tunne, sest teen tükitööd. Käigu ja mölisegu, kui tahab. Ega ta vist kellelegi otse ei ütlegi, et liiguta kiiremini, karjub ridadde vahel ainult. Värvikorjamisel on ka nii, et kord seletab ta milline on liiga toores mari. Ja kui kõik sellised puu otsa jätta, võib sõimata saada, et puu on jäänud korjamata. Saa sa siis aru. Suhteliselt muidukargaja ja võimunäitaja on Greg. Õnneks saame siin farmis vaid kaks nädalat olla, sest rohkem tööd meile ei jagu.

Täna hommikul saime teha ka tunnitööd. Tunnihinne peaks olema 19 dollarit sentitega ja tükitööna kirsi kilohind varieerub 1,5-4 dollarini. Pole just kõige hullem. Liinitöö seisnes praakide marjade eraldamises ja halbade marjade minemaviskamises. On liin, kus jookseb lai lint, mille peale tulevad pestud marjad. Mõlemal pool liini on kolm inimest kõrvuti, kes kõik vanad ja koledad marjad välja nopivad ja minema viskavad. Edasi lähevad need marjad järgmisele liinile, kus sorteeritakse neid värvi ja suuruse järgi, ning samuti läheb seal marju minemaviskamisele. Tempo on seal kiire ja marjad virvendavad silme ees. Samas mulle meeldis see töö. Vähemalt esimesed kaks tundi, hiljem jäid selga ja jalad veits kangeks. Sellest ma ei taha üldse rääkida kui kanged ja valusad kõik kohad pärast esimest tööpäeva olid, eriti õlad, sest sealt lähevad pange traksid.

Meie tunnitöö liini peal

Selliseid redeleid kasutame

Tööpäevi on siin farmis lausa 7 nädalas. Ehk siis jube. Ja sellest hoolimata pilukad jooksevad iga päev. Oleme siin endale ka lemmiklaulud saanud. Esimese sõnad on: "It's all about the money, dam-dam-dadada-dam, I don't think it's funny" (kõik seisneb rahas, ma ei arva, et see on naljakas). Teine meile armas laul on sõnadega "I feel it in my fingers, I feel it in my toes." (ma tunnen seda oma sõrmedel, ma tunnen seda oma varvastel). Valu nimelt tunneme. Ainus, mis mind motiveerib on see, et tahan farmipäevad täis teha ja raha on ka vaja muidugi. Jess, 86päeva veel, et farmipäevad täis saaksid!

Oehh, see jutt tuli nüüd küll laialivalguv ja veidi segane ilmselt, aga raske tööpäev ja päike teevad oma töö.

Linnast eemale

Ega siin pikka juttu polegi. Neljapäeva hommikul kirjutasime auto ilusti Joosepi nimele, vaatasime kiirelt Internetist, kus Austraalias mis hooajad käimas on, pakkisime asjad ning pärastlõunal hakkasime lõunasse sõitma, lootes niiviisi kuskilt farmist tööd leida. Asjad arenesid ikka välgukiirusel.

Meie esimene peatus oli Donnybrookis, Perthist umbes 140 km kaugusel asuvas pisikeses linnakeses. Linn ise oli tõeliselt armas ja ilus, väga kodune ja mõnus. Donnybrooki ümbritsesid massilised viinamarja istandused, sellised maalilised ja kaunid, nagu filmis. Tõesti siiamaani on kogu Austraalia maastik, taimestik ja loomad olnud vaatamisväärsusteks. Kogu Austraalia ongi üks suur vaatamisväärsus! Donnybrooki jõudes oli vaja kiirelt ööbimiskoht leida, kell hakkas juba palju saama ja asutused sulgesid tasapisi uksi. Niisiis käisime läbi kolm backpackeritele mõeldud hostelit, küsides sealt nii tööd kui öömaja. Kahjuks olid need puupüsti inimesi täis ja meie enam ära ei mahtunud. Viimase hosteli omanik oli ilmselt maailma kõige sõbralikum tädi. Tema oli juba 18 aastat hostelit pidanud. Hoolimata sellest, et tal ei ole ühtegi reklaami kusagil ja ka maja vaadetes ei saa aru, et tegu võib hosteliga olla, ütles ta, et tal on alati kõik toad inimesi täis. Ta nii väga tahtis aidata meid, ainus mis ta teha sai, oli see, et andis oma tuttava telefoni numbri, kes ilmselt meile öömaja saaks pakkuda ning juhatas meid ka järgmisse 6km kaugusel asuvasse Kirup'i nimelisse linnakesse, kus samuti üks hostel asus.

Kirup'i hosteli ust meile keegi avama ei tulnud, sest kell oli juba päris palju. Küsisime siis kõrvalasuvast baarist, ehk osatakse meile öömaja soovitada. Baarmen küsis kohe imestunult, et kas tõesti on hostel juba kinni. Siis ronis ta leti tagant välja ja koos marssisime hosteli poole. Vahva mehike, kes hiljem selgus, et on venelane, läks rahulikult hosteli tagaukse kaudu sisse ja tuli tagasi uudistega, et voodikohti seal küll on, kuid omanikke pole tõesti kohal. Veel lisas ta, et seal ongi igavesed jobud omanikud. Jällegi saime kinnitust, et küll need austraalia inimesed, olgugi, et enamus on muust rahvusest, on ikka uskumatult sõbralikud, abivalmid ja toredad. Venelane juhatas meid paar kilomeetrit edasi asuvasse ööbimiskohta, mille omanik on ta sõber Greg. Kätt rinnul hoides vabandas ta, et ei oska meid muud moodi aidata.

Greg tuli meile ukse peal vastu kurbade uudistega, et ka temal on kõik voodikohad hõivatud. Siis soovitas ta meile, et võime minna telkimisplatsile, kuid kuna meil Joosepiga ei ole magamiskotte ja oli ka külm ilm, siis see variant jäi kahjuks ära. Greg muudkui rääkis, kui kahju tal on, et ei saa meid enda juurde võtta. Ütlesime, et pole midagi, võime ka autos magada. Seejärel palus Greg meil auto hoovi ära parkida. Mõtlesime Joosepiga, et päris äge, saame vähemalt turvalises hoovis magada. Greg aga leidis meile kohakese pööningul. Seal oli üks voodi, meile toodi lisamadrats ning tekid. Luksus missugune. Greg küsis meilt kolme peale kokku siiski 100 dollarit, kuid umbes nii me olimegi arvestanud. Meie toakene oli väga armas, seinte ääri kaunistasid üksteise otsa laotud vanaaegsed kohvrid, väga hubane õhkkond. Pööning oli nagu rõdu, kahe seinaga, kust ühelt poolt nägime alumise korruse kööki ja teiselt pool avanes vaade kellegi tuppa. Kogu Gregi elamine oli super. Ise elas ta kustigaleriis, külastajatele oli eraldi maja. Kogu see vanaaegne stiil vaheldumisi modernsete maalidega mõjus väga hubaselt ja mõnusalt. Ämblikuvõrgud ja kerge tolmukiht antiiksetel esemetel isegi sobis sinna.

 

Meie toakene

Hommikul veel tänasime Gregi, ajasime vaesekese üles. Terve hommikupooliku käisime sealkandi farme läbi, küsides tööd. Tööd sealkandis praegusel ajal on palju, kuid nii ka töötajaid. Selliseid vastuseid saimegi kõigilt farmeritelt. Vähemalt süstiti meile positiivsust ja sooviti õnne tööotsingutel. Paljudes kohtades öeldi ka, et paari nädala pärast algab tipphooaeg ning siis on vaja töölisi, kuid niiviisi tööd oodata oleks liiga kulukas.

Niisiis otsustasime edasi minna tunnise autosõidu kaugusel asuvasse linna nimega Manjimup, kus väidetavalt peaks kirsside ning õunte hooaeg käimas olema. Manjimupi jõudsime pärastlõunal. Külastajatele mõeldud keskusest saime rida farmerite numbreid. Helistasime need kõik läbi, kuid tööd ei leidnud. Ka ööbimiskohta me Manjipumist ei saanud. Jällegi tundus, et oleme valel ajal vales kohas. Mõne hooaja jaoks on veel vara ning suurem sagimine algab veebruaris samas kui teised hooajad on just lõppemas. Õnneks ei ole me veel tööotsimise suhtes meeleheitel ning lootust ei kaota.

Vahepeal käisime Tallinnas ka!

Kuna Manjimupi jääda ei olnud mõtet, sõitsime sealt edasi 180 km kaugusel asuvasse Mount Barkeri linnakesse. Lootsime, et seal on vähem töötahtjad, kuna see Perthist juba üsna arvestataval kaugusel asub. Jällegi sain terve tee autoaknast loodust nautida. Mõnus sõit mägedest üles-alla pani kõrvad nii mõnelgi korral lukku. Tee ääres nägime palju känguruid. Nad on looduses tegelikult päris ohtlikud ja üldsegi mitte nii väikesed, kui Heinssoni saarel, kus neid vaatamas käisime. Känguru on põhimõtteliselt nagu tagajalgadel seisev põder ja kui nad semuga kahekesi rahulikult üle tee hüppavad, siis võtab seest ikka kõhedaks küll. Paljud muidugi ka ootasid viisakalt tee ääres, aga no mine sa känguru mõistust tea. Kängurute pärast on siin ka paljudel kohalikel autodele paigaldatud kaitserauad.

Tee peale jäi ka üks turistidele mõeldud kohake: metsa sees asuv vaateplatvorm, kust avanes kaugustesse ulatuv vaade lagendikule. Pildi peale ei jäänud see muidugi üldsegi mitte eriline, kuid vaadata oli seda päris ilus. Mõnus rahu ja vaikus, üle pea lendavad papagoide parved, ning känguru kondid kirjeldavad seda koha päris hästi. Peaks veel ära mainima, et Austraalias sõites on iga natukese aja tagant puhkeplatsid ja WC-d, sealjuures WC-d on nii puhtad, viisakad ja korralikud. Uhkemad kui mõnel kodus on. Nii olid ka seal nagu igas korralikus peatuskohas pingid ja lauad ning puhas tualettruum.

Koha peal olla oli erilisem, kui pildi pealt paistab

 

Nagu plaanitud, ööbisime autos. Õhtul jõime Joosepiga veini, mille olime Donnybrookis ühest viinamarja istandusest ostnud. See on nii armas, et farmerid ise teevadki oma kasvatatud viinamarjadest veini ja müüvad neid oma kodus. Mt Barker on seni väikseim linnake, mida Austraalias näinud oleme. Sellegipoolest on seal suisa kolm bensiinijaama, pangaautomaat, postkontor, haigla, vetapteek, turistipunkt, pubi, hotell, raamatukogu, spordikeskus, raudteejaam, ujula ning üksainus suur toidupood. Praegu seda loetelu kirjutades hakkasin kohe mõtlema, et kuidas need kõik sinna pisikesse linna ära mahtusid.

Hommikul külastasime kohalikku turistipunkti. Sealne töötaja, seitsmekümnendates onuke oli tõeliselt vahva ja äge. Iga tema kolmas sõna oli küll "bloody", kuid ta oskas selle alati nii sobivasse kohta öelda, et see ei häirinudki. Üldse oli ta väga vaimukas. Jõudsin temaga rääkida nii Eesti palkadest, mille peale too imestas ja ütles, et siin võib kaevanduses 800 dollarit päevas teenida. Veel küsis ta, et kust nii uhke auto saime, kui Eestis nii väiksed palgad on (enamus backpackereid sõidavadki vanade ja logude autodega, mitte nagu meie), siis jutustasin talle meie autoostuloo. Jõudsime rääkida veel sellest, kuidas me kumbi madusid ei salli ning kuidas möödunud aastal madu onukese koera tappis. Veel soovitas ta proovida känguru liha. Ning seda, kui palju õnne ta meie tööotsingutele soovis, seda ei oska ma sõnadesse panna. Saatis mind lausa autoni ja lehvitas meile järele. Vahva oli ka see, kuidas ta eelnevat üritas printerit tööle saada, et meile farmide asukohti ja numbreid välja printida ning hiljem neid mitu eksemplari sai. Jah, ka siin linnakeses saime väljaprinditud kujul kõikide farmide listi. Tööotsimine tehakse ikka eriliselt lihtsaks.

Juba esimese kõnega saime endale tööd! Juhhuu! Mis meid siin ees ootas ja homsest esimesest tööpäevast kirjutan juba homme. Et oleks põnevam. Pilte meie Internet kahjuks üles ei lae, seega lisan illustreeriva materjali kunagi hiljem.

Uued tuuled

Esmaspäeval oli mul proovipäev. See sujus väga hästi. Paariline, kellega koos koristasin, oli armas, tore ja sõbralik prantsuse neiu Marieline, kes juba teist aastat Austraalias veedab. Töö oli nagu koristamine ikka, ei midagi uut. Mulle meeldibki koristadaa, aga seal majas olemist nautisin ma kohe eriti. Kahekordne nelja magamistoaga ja hiiglasliku basseini ning õueköögiga rikaste inimeste kodu. See oli kodu nagu filmis, kus piltide põhjal elas pere nagu filmis: õnnelikud ja uhked vanemad, missinduses ja iluvõimlemises väga edukas tütar, väike poeg, kes saab õest hulga vähem tähelepanu, kass ja imearmas koerakutsikas.

Kuna Marilinel oli eile, teisipäeval puhkepäev, siis meie järgmine tööpäev oleks pidanud olema täna. See tähendas seda, et ülemus pidi mulle eile õhtul kella kuue paiku saatma emaili uue objekti aadressiga. Nii ma siis ootasin ja ootasin, tulutult. Olen jutte kuulnud proovipäevadest, et jah kuna nende eest palka ei maksta, siis paljud firmad lihtsalt kasutavadki inimesi ära ega võta nendega pärast proovipäeva ühendust, saades ise tasuta tööjõudu. Minu ülemus mulle pärast tööpäeva ikkagi helistas ja ütles, et tahab mind enda firmasse, ka Marieline oli mind kiitnud. Pärast 1,5 aastat töötamist Soomes ülemuse alluvuses, kellele igat asja mitu korda meelde pidi tuletama ja alati ise muret tundma, kuhu parasjagu tööle peab minema, ei tahaks ma enamtaolist hoolimatut ülemust.

Nädala alguses saime ka ühe negatiivse üllatuse osaliseks. Nimelt põhjus, miks me pikemalt linnas peatume ja siia tööd otsime, on see, et ootasime sõbrannat, kes detsembri lõpupoole meiega ühinema pidi, et siis neljakesi toredasti farmidesse tööd otsima saaksime minna. Hea oleks, kui saaks need farmipäevad alguse poole tehtud (et taodelda teise aasta viisat, peab siin maapiirkonnas 88 päeva tööd tegema). Linnast maale, kui linnas juba hea ja magusa elu peale saada, on hulga raskem minna. Igatahes otsustas meie sõbranna, et tema ikkagi meiega ei tule, vaid läheb teise Austraalia otsa oma sõbranna juurde. Mis seal ikka. Kuna nüüd ei pidanud me enam kedagi ootama, tegime plaanid ümber. Eile õhtul sai ühiselt vastu võetud otsus, et linna me enam tööd ei otsi ja kolmapäeval alustame autoostsinguid, et saaksime sõita maapiirkondadesse tööd otsima ning alustada suurt seiklust läbi Austraalia.

Täna hommikul vaatasime läbi populaarsemaid automüügiga tegelevaid portaale. Kuna väga palju raha auto alla panna me ei taha, siis valikusse jäid vaid üksikud. Pärast tunnist Internetis otsimist, otsustasime ühte autot vaatama minna. See asus meie hosteliga samas tänavas olevas autopargis. Autopark osutus aga oksjoni teel autosid müüvaks. Seega polnud seal midagi vaadata, kuna hinnad selguvad alles oksjonil. Ketlini ja Heikki, meie siinsete tuttavate käest kuulsime veel ühest kohast, kus võis autopark olla. Sinna jõudes nägime, et seal tõesti olidki kõik maailma automargi esindused esindatud. Aga ei midagi meie hinnaklassi. Lõpuks küsisime suvalisest esindustest, et kas nad teavad, kus müüakse siin kandis odavaid autosid. Teadsid küll. Nii me siis läksime nende juhatuse põhjal. Lõpuks leidsime imepisikese platsi. Võib-olla on seda isegi palju platsiks nimetada. Üks linnamaastur hakkas isegi meeldima ning autodiiler ütles, et saadab meile homme sõnumi, kui ta saab planeeritult kätte auto, mis meile võiks sobida. Siiski tundus meile, et see ei saa olla autoplats, kuhu meid oli juhatatud. Küsisime ka tanka müüjalt, kas tema teab, kus odav autopark asuda võiks. Ta küll ei teadnud, kuid soovitas vaadata autolehte. 

Süda ei andud aga siiski rahu. Küsisime Peugeot esindusest, kas ehk nemad teavad, kust võime leida auto, mis maksaks kuni $3000. Asi, mida me tänasest päevast kõige vähem oodata oskasime, oli see, et sõidame Peugeot esindusest koju juba oma autoga! Neil on nimelt selline süsteem, et vahel annavad kliendid sissemaksuks oma vana auto esindusele, kus vaadatakse see üle ning müüakse omakorda uuele diilerile. Olime õigel ajal õiges kohas. Igasugune diilerile müümine jäi seekord ära. Ladusime oma pangakaardid lauale ja ostsime auto.

Sedasi me seal istusime nagu kuninga kassid.

Nii me siis oleme- tänase päeva kõige õnnelikumad inimesed! Meie uus kullake on 2002. aasta Ford Falcon Fusion. Kergete kerevigastustega, kuid seest väga ilus ja puhas ning ka muud asjad tundusid korras olevat. Enne, kui Joosep rooli istuda sai, sõitis müüja meiega veel esinduse kõrval olevasse tanklasse, kust eelnevalt just lehe olime ostnud, ning tankis meile ka veel 25 liitrit kütust. Väga armas! See vasakpoolne liiklus tahab siiski veel harjumist, aga musi on mul kõige parem autojuht.

Me ei taha enam vaadata ega uurida, kus see autoplats on, kuhu me nii väga minna tahtsime, aga lõpuks kohale ei jõudnudki. Tahame uskuda, et saimegi väga hea tehingu! Vähemalt me ise oleme ikka tõeliselt õnnelikud selle tehingu üle ja selle üle, kui ilus, hea ja uhke auto meil nüüd on. Põhiline ongi ju, et ise rahul ja õnnelik oled kõiges, mida teed.

Ahjaa, ülemus oli eile öösel siiski emaili kirjutanud, et unustas kirjutada mulle. Marieline pidavat haige olema ja reedest saan uuesti tööle asuda. Kirjutasin talle viisakalt vastu ja vabandasin, et asjad nii läksid. Ise oli süüdi, et ära unustas mu. Ei teagi, kas oleksime teinud otsuse maale ära minna, kui ülemus oleks oma lubadust pidanud. Ilmselt mitte. Aga praegu kõik on nii tore, nii tore, nii tore!

Nädala kokkuvõte



Nädal on möödunud ikka uskumatult kiiresti. Kuna nädala keskel olid tormised ja vihmahoogudega ilmad ning ka soojakraadid olid Austraalia suve jaoks kohalike sõnul ebatavaliselt madalad, siis me suurt midagi ette võtta ei saanudki. Seepärast jäi ka blogi kirjutamine veidi unarusse. Aga siin ma nüüd olen, et teha nädala kokkuvõte.

Nädala alguses olime me lubamatult igavad. Igal hommikul, väljaarvatud neljapäev, käisime lemmiktööbüroos Aussie Job, kuid kahjuks polnud neil sellel nädalal ühtegi Perthi linna sisest töökohta pakkuda. Kuna me oleme siin üpris vähe aega olnud, siis ei tea me ka väga, mida vaba ajaga peale hakata. Tihtipeale väsitab suur kuumus ja päike ja linnas lonkimine nii ära, et ei jaksagi midagi suurt ette võtta. Nädala alguses oli ka veel selline kahtlane seis, et ega me keegi ei teadnud, millal me tööd võime saada, ja raha on linnas kiire kuluma. Ainuüksi kohv maksab kohvikutes vähemalt $3.80, hosteli nädalahind on üle $200 voodikoha eest ja muid kohti, kus raha raisata siin ikka leidub. Kolmapäeval küsisime infopunktist, mida huvitavat me ette võiks võtta. Tuli välja, et linnas olevad põhilised kohad oleme me juba läbi käinud ja ära näinud. Vaid üks ja see kõige magusam veel ootas meid.

Niisiis neljapäeval suundusimegi Heinssoni saarele, kus elavad kängurud. Ootasin seda päeva väga, olin põnevil, sest ei teadnud, mismoodi kogu asi välja näeb. Ma ei saa sellest üle ega ümber, kui väga ma armastan karvaseid loomi. Nüüd on kängurud kindlasti mu nunnude loomade topis. Saar oli pisike ja eraldatud aiaga, niiet loomakestel oli niiniimetatud piiratud vabadus. Väravast sisse astudes hakkas meid jälitama väike linnuke. Tema lihtsalt lendaski ümber meie ja kõndis järel. Ehmatas mind alguses ära, mõtlesin, et tahab rünnata, aga tema oli hoopis sõbralik. Juba kaugelt nägin ma põõsa all mingeid kogusid. Kiirendasin sammu, lootes, et nemad ongi kängurud. Ja olidki!! Kolmekesi vedelesid nad mõnusalt põõsa ääres varjus. Nad on ikka päris harjunud inimestega, sest ei võõrustanud üldse. Pigem jäid nad ükskõikseks kõige suhtes. Oleks siis võinud ju ikka nautida, kui silitatakse, aga ei saanudki aru, kas siis meeldis see neile või mitte. See polegi oluline. Mulle ju meeldis! Hiljem tegime tervele saarekesele tiiru peale ning silma hakkas vaid üksik känguru põõsas. Usun, et neid seal saarel ikka rohkem leidus kui neli, ju oskavad hästi peita end.

 

 

 

Reedel käisid Joosep ja Kalmar Kolumbiast pärit poistega jalgpalli mängimas. Mina samal ajal istusin hostelis ja mõtlesin nende peale, kui vihma kallama hakkas. Reede õhtul nagu nädalavahetustel kombeks on, kogunesid hostelis teatud inimesed aeda, et jooma hakata. Muide meie aken avaneb aeda. Niisiis ärkasin ma kell 3 öösel ega saanud tükiks ajaks und. Iirlased on ikka päris lärmakad ja jutukad. Korra isegi piilusin aknast, et mis seal siis toimub. Üks tüüp üritas katusele saada, samal ajal kui teine peksis harjavarrega pudeleid. Hommikul oli mul hea meel, et ma ei ole iirlane. Pidin hommikukohvi jooma tassist, kuhu peale oli markeriga kirjutatud Horse fucker. Valikus oli ka veel Cock ja Pussy, need olid kahjuks mustade nõude hulgas. Veel kaunistasid hosteli nukraid seinu pildid genitaalidest, põrandat kattis lahustuva kohvi pulber ning välisukse juures olev stend oli ära põletatud, ka tulekustuti tolmu olid kõik kohad täis. Ja ma olen seal hostelis ilmselt kõige noorem.

Laupäev oli kauaoodatud päev, mil poistel algas kahepäevane kursus väiketõstuki lubade saamiseks. Tublid poisid said teooriaeksami sooritatud ilma ühegi vale vastuseta. Laupäeva öö osutus veelgi hullemaks kui reede. Siis nägime pealt kaklust ja kisa kuidas üks mees lõikas teisele mingi terava esemega, ilmselt klaasikilluga, kätte. Teine pidi lausa haiglasse õmblemisele minema. Sellised lood. Kui hosteli töötaja täna küsis, et kas mul on hea meel siit ära minna, vastasin, et loomulikult. Jah, täna oli meie viimane päev selles hostelis. Päeval tulid poisid rõõmsa uudisega, et nemad on nüüd edukalt saanud väiketõstuki juhtimisõiguse. Olid veel kiita saanud, et nad olid olnud selle aasta parim kursus üldse.

Meie uus hostel kannab nime Underground. Tahtsime siia tulla, kuna olime selle kohta kõikjalt head kuulnud ja lugenud. See on küll veidi kallim, kuid palju korralikum kui meie endine öömaja. Siin on kolm korrust ning koristajad koristavad tube iga päev. Aias on bassein, kus pühapäeviti isegi DJ plaate keerutamas käib. Siin on ka veel baar ja filmivaatamistuba. Tualettruumid on väga korralikud ja üldse tundub see päris meeldiv koht. Ööbime nüüd neljases toas. Meie toanaabriks sai Melbourne'st pärit hilistes kolmekümnendates austraallane Ruth. Väga jutukas ja sõbralik tädi. Ikka kohe väga jutukas: rääkis juttu meiega, siis juba hakkas raamatut edasi lugema, kui tuli meelde, mida veel võiks rääkida. Tore, et saame temaga kui kohalikuga ühes toas elada. Ka eelmises hostelis oli üks Melbourne'st pärit noormees. Tundub, et Austraallaste seas on päris populaarne mööda oma maad seljakotiga rännata, teha juhutöid ning ööbida hostelites nagu enamus backpackereid.

Nüüdseks oleme kätte saanud pangakaardid ja maksunumbri. Poisid said kätte ka ehitusalase tööohutuskaardi ning juba mainitud tunnistuse, et võivad juhtida väiketõstukit. Uues hostelis on võtmete asemel magnetkaardid. Tahtsin öelda, et meil on rahakotis palju uusi kaarte.

Täna sain ka kõne. Ega mulle muidu helistata, kui ikka tööasjus. Reedel olin kandideerinud koristaja kohale. Uskuge või ei, aga lootsin nii väga, et see firma ei võtaks minuga ühendust, sest nad nõudsid kandideerijalt juhilubade olemasolu, seega ilmselt ka autoga sõitmist. Võõras linnas on minu jaoks hirmus sõita, eriti, kui siin on kõik veel pahupidi ka. Enamasti on minuga ikka nii, et asjad, mida loodan, et juhtuksid, ei juhtu. Niisiis võtsid nad minuga täna ühendust. Väga vahva, homme on mul proovipäev. Pean varakult tõusma. Hoidke pöialt!