Viimased päevad farmis ja jõulupidu

Pühapäeval korraldati meil farmis jõulupidu. Õues grilliti ülimaitsvat kana ja vorstikesi ning igaüks sai nendest endale burgeri meisterdada. Farmi omanik Norm oli ka platsis, teda näeb tavaliselt vaid õhtuti, siis kui kogu kaup rekka peale laetakse. Norm oli heas tujus ja jagas tahtjatele õlut, coca-colat ja solot- ühte väga head sidrunilimonaadi. Laual oli veel igasugused küpsiseid ja snäkke ning hiljem toodi lauale ka kolm suurt Pavlova torti ning küpsisekoogikesed. Nägid ilusad välja mõlemad, kuid olen juba ammu teada saanud, et kõik Austraalia magustoidud on minu jaoks liiga magusad.

Kuna jõulupidu on ilmselt ainus päev siin farmis, mil alkoholi tarbimine lubatud on, siis jäid kõik inimesed päris kiiresti korralikult purju ja kõigil oli väga lõbus ja tore. Nii tantsiti söögilaua peal Gan-gnam stiili ning pean tunnistama, et millegipärast olen ka mina seda ühel videol tantsimas. Vähemalt oli lõbus. Asiaadid muide jäävad veel kiiremini purju, kui mina. Isegi kaine peaga on nad üpris lärmakad ja naeravad palju, aga anna neile üks õlu ja see kõik mitmekordistub. Tavaliselt hoiavad asiaadid omavahel kokku, nii ka jõulupeol olid paljud neist oma sõprade keskis oma toas. Küll aga näiteks Evie ja Nara olid väga sõbralikud ja seltsivad. Ilmselt nende suhtlemine jääb paljuski inglise keele taha. Evie, tüdruk Taiwanist, rääkis näiteks, kuidas temal ema ei lubanudki inglise keelt õppida, aga ta tegi seda siiski salaja. Siin on pilt Eviest. Uskuge või ei, aga tema on 30-aastane! Üldse näevad nad kõik kümme aastat nooremad välja, ilmselt on asi nende toitumises.

Evie, 30aastane

Jõulupidu oli väga tore ja nüüd tunduvad kõik inimesed palju lähedasemad ja sõbralikumad. Eriti meie, eestlased. Teate ju seda tüüpilise eestlase nägu. Meil on ka sellised. Kui midagi teeme, siis süveneme enda mõtetesse ning näeme kuidagi kurjad välja. Proovige nüüd ette kujutada, kui õues paistab ere päike ja pead vastu valgust kirsse korjama. Jah, me kissitame silmi ja korstutame otsaesist. Minul on isegi valged kurrud silmade ümber. Igatahes kõik, kellega ma rääkisin arvasid, et me oleme kurjad ja ebasõbralikud. Õnneks saime jõulupeol asjad klaariks ja enam seda keegi ei arva. Tuli välja ka uus rahvatarkus: ma pole kuri, olen lihtsalt eestlane. Paljud proovisid teha eestlase-nägu, aga neil isegi ei õnnestu nii kuri olla! Uued naljad ongi eestlase-nägu ja eestlase kirsikorjamise-nägu. Tegelikult eks see kõik ole pool naljaga, aga kuskil peab ju ikka tõepõhi all olema ka.

Karvane on meie boss Greg

Järgmisel hommikul oli vee joomine päris populaarne ning ega paljudel kogu see eelmise õhtu kraam sees ka ei seisnud. Õnneks tegime too päev ka pikemaid pause ning nii ei tundunudki see päev nii hull. Tavaliselt on meil lõunapaus kuskil pool tundi. Selle ajaga peame kõike kiirustades tegema ning toitu lausa sisse kraamima endale, muidu ei jõua valmis.

Täna, teisipäeval juhtus selline kole asi, et meie farmi eestlane Marek läks kurja, kibestunud ja õela bossi Gregiga tülli. Või noh, õigemini on meil asjad tunnitööd tehes nii, et ega me õieti lobiseda ei tohi ja tööd peame tegema ikka nobedamini. Eks Marek oli ise ka veits süüdi, et laiskles liini peal ja noppis ühe käega marju ning samal ajal lobises, aga no ikkagi töö sai tehtud. Greg on meil aga selline äkiline ja võimukas mees. Täna oli ta jälle halvas tujus ning pidi ju oma viha kuidagi välja elama. Niisiis võttis ta kirsi ja üritas sellega Marekit visata. Esimene kord see ei õnnestunud ning kirss lendas suure pauguga vastu plekist seina. Järgmine kirss aga tabas juba Marekit. Igaüks läheks omal moel närvi sellise asja peale. See, et Greg meie ülemus on, ei tähenda ju veel, et meie tema orjad oleme. Igatahes Marekil läks hari punaseks ja nende omavahelisest kähmlemisest palju puudu ei jäänud. Kogu lugu lõppes sellega, et Marek ja ta naine Helin lastigi lihtsalt lahti, kästi asjad pakkida ja minema sõita. Ega need eestlased suurt ei kaotand ka: täna oli viimane korjamispäev ja homme on viimane pakkimispäev.

 Pärast neljapäeva, palgapäeva, peame juba kõik enda asjad võtma ja uue koha leidma. Raske saab meil olema, kuna jõuludel erilist töötegemist vist pole. Kole lugu küll, sest isegi jõulutunnet pole. No vähemalt sureb lootus viimasena ja ehk ikka saame endale uue töökoha. Kahju, et see kirsihooaeg sedasi läbi sai, sest et eile hakkasin just mõtlema, et päris normaalne töö on siin farmis.