Kuidas meil vahepeal läinud on

Meie viimane tööots jäi meile kahepäevaseks ning pärast seda ülemusega enam ühendust ei saanud. Lõpuks saime ühendust ning saatis meid kuradile. Aega läks ja kannatust, aga saime rahad ikka kätte. Saime käes hoida elu esimesi palgatšekke. Nagu filmis.

Elame siiani Adelaides hostelis, kuhu me alguses peatuma jäime. Mida me päevad läbi teeme? Otsime tööd. Oleme töö leidmiseks üpriski palju vaeva näinud. Oleme jaganud resümeesid peaaegu igasse ehitusfirmasse, mis Adelaides eksisteerib. Oleme käinud läbi enamus tööbüroid. Siiamaani asjatult. Saame kõikjalt samu vastuseid. Nagu näiteks, et praegu on veel liiga vara või oleme kahjuks natukene hiljaks jäänud. Ehk siis kas firma ei ole veel pärast aastavahetust korralikult tööle hakanud ja arvestades ka seda, et töötajad tulevad suvepuhkuselt, siis uusi inimesi nad veel ei palka või on nad just palganud enda firmasse vajaminevad töölised ja jäime päevakese hiljaks.

Nüüd juba nädal aega teevad Kalmar ja Joosep meie hostelis pisitöid. Saime hosteli omaniku Geryga jutule, et nii ei pea nad üüri maksma, aga palka ka ei saa. Täna tuli Gery poiste juurde jutuga, et homsest saavad nad kaheks nädalaks tööle kuskile pudelitehasesse. Joosep sai ka kõne, et on oodatud neljapäeval tööintervjuule ühte teise kohta. Nii need head asjad alguse saavadki. Pärast pikka põuaperioodi sajab igasuguseid asju taevast alla. Ei tea nüüd, kui hästi see mõjub, et Joosep neljapäeval pudelitehase töö varem lõpetama peab ja kas üldse lubatakse. Loodame parimat.

Ükspäev käisime kohalikus šokolaadivabrikus. Kogu sealne töö on enamjaolt käsitöö. Kogu pakkimine ja kaunistamine tehakse käsitsi. Mõnus oli seal šokolaadi lõhna sees olla. Saime veel šokolaadi degusteerida ja kolm pisikest tükikest anti kaasa ka. Tegelikult olin mina koos Cheryliga, meie siinse keskealise Austraallannaga, seal juba eelnevalt käinud. Käisime vaatamas, kus see asub ja muidugi tegime ka mokad magusaks.

Suure kuumalaine elasime ilusti üle. 46 kraadi on ikka päris kuum. Aurusaunas jääb temperatuur samuti 40-50 kraadi vahele.  Kui arvestada seda, et meie hostelitoas ei ole konditsioneeri, on ainult ventilaator, mis laes uhke tolmukihi all keerleb, siis oli suure kuumuse ajal lausa piin siin olla. Nüüd on ilmad ammu juba jahedamad. Nüüd viimased päevad on lausa nii jahe, et peab pikad püksid jalga panema. Kraade on kuskil 19-25 ringis. Meie kõrvalosariigis on praegu üleujutused. Meid see õnneks puudutada ei tohiks. Selle nädala ilmateade lubab küll ka vihmasadu, kuid seda 1 millimeeter päevas ehk siis põhimõtteliselt ei sajagi

Tervised on meil korras ja tuju on enamjaolt hea. Isegi siis, kui päikest ei paista. Siiamaani saame veel kõik omavahel läbi ja märkimisväärseid probleeme ei ole olnud. 

Tööjutud

Eile oli meie esimene tööpäev üle pika aja. Üleeile leppisime oma uue ülemuse Jimiga kokku, et mina hakkan tegema puhkemajade koristamist, Joosep maalritöid ja muid asju ning Kalmar koristab aedu ning samuti teeb muid töid, kui vaja. 

Loogilise ülemusena pani ta mind paari Kalmariga, kuna Joosepiga koos olles ilmselt lobiseksime liiga palju. Tööpäev nägi välja selline, et Joosepile anti pintsel kätte ning mina ja Kalmar sõitsime 9 km eemale, jättes Joosepi õnnelikult maja seina värvima. Esmalt saime Kalmariga maja, kus oli 7 magamistuba, kaks vannituba, elutuba ja köök. Kalmar jäi aeda lehti kokku kraamima ja kuivanud oksi lõikama. Vannitubades pidin pesema kõik, isegi seinad, no see on igal pool kodukoristuses nii.

Minu jaoks uus oli aga voodite üles tegemine. Linade ära võtmine on muidugi lihtne. See, kuidas puhtad linad voodisse õigesti tagasi panna, on juba suurem kunst. Tegelikult see ei ole üldse keeruline. Võtad esimese lina ja muudkui topid ääri madratsi alla, jälgides, et nurgad jäävad ilusad nagu kingipakil. Seejärel võtad teise lina, mille ülemine äär tuleb topelt keerata, et oleks hea sisse pugeda. See on juba raskem, sest kui madratsit liiga kõrgele tõsta, tuleb alumine lina lahti ja siis peab kõike uuesti tegema. Voodi tegemine ei olegi hull, aga kui voodiraam on kõrgete äärtega, siis on päris tüütu, raske ja kätele valus seal vahel ukerdada. Aga sain tehtud ja ilusti veel.

Kui ülemus oli just öelnud, et peaksime kuskil 1-1,5 tunni pärast valmis saama ja siis uude kohta minema, saatis ta sõnumi, et klient on 25 minuti pärast seal, et teeksin nii kiirseti, kui suudan. Uskumatu! Esimesel päeval sedasi kohe. Ma tegin alles voodeid ja kutsusin Kalmari appi põrandaid imurdama ning pesema. Te ei kujuta ette ka, kuidas ma jooksin. Hullumaja. 5 minutit peale kliendi saabumist saime ilusti valmis ja tormasime uude kohta. See oli majake, kus tarvis koristada kolm elamist. 

Samal ajal, kui Kalmar rahulikult linnulaulu saatel palmi kärpis ning kuuri koristas, jooksin mina jälle nagu pooletoobine. Panin pesu pesema ja seejärel kuivatisse, pesin nõusid, küürisin seinu ja võtsin tolmu. Ahjaa. Tolmu pühkimisest veel nii palju, et mulle visati kätte suur froteerätik ja öeldi, et rebiksin sealt lappe. Rätik oli uskumatult pude ja kergesti lagunev, pärast esimest loputamist, oli lapike auke täis ning nagu frotee ikka, ajas ta rohkem tolmu laiali, kui seda pühkis. Niisiis tõmbasin ma hiljem enamus pinnad veel kuiva käega üle, et peenikesed rätikukiud eksikombel koristamata muljet ei tekitaks. Kui Kalmaril õues igav hakkas, tuli ta mulle jälle appi. Kuidagi moodi jõudsime koristatud. 

Pärast tööpäeva läksime Joosepile järele ning saime teada, kuidas temal oli vahepeal 45-minutiline paus olnud, kui ta võõrast kohast poodi üritas leida. Ta vaeseke unutas suitupaki autosse ja vett tal ka ei olnud. Tore, et teised vähemalt puhata said! Tööriistadest veel nii palju, et Joosepile anti küll värvirull, kuid see ei mahtunud värvipotsikusse, nii pidi ta kogu seinapinna pintsliga värvima. Kalmar puhus lehti kokku küll selle jaoks mõeldud puhuriga, kuid suuri ja jämedaid palmioksi lõikas pisikeste roostes aiakääridega. 

Vähemalt on meil mingisugunegi sissetulek!

Lõpuks ometi Adelaides ja aastavahetus

Edasi võtsime suuna Port Lincolni. Gary elab siin ning lootsime, et saame koos kalale minna. Proovisime küll Garyle helistada, kuid ta telefon oli välja lülitatud. Imselt otsustas ta kauemaks Sheringasse jääda või vedas ta meid lihtsalt alt. Igatahes jäime Port Lincolni rahvusparki ööseks lootuses, et hommikul võtab Gary meiega ühendus. Seda aga ei juhtunud. Meid lahutasid vaid ligi 400 km Adelaidest- linnast, mis oli meie reisi sihtpunkt.

Vahepeal otsustas meie auto generaatori rihm vihjata sellele, et ta hakkab katki minema. See oli päris hirmus, kui sõitsime kiirteel ja vahetult enne tunnelit hakkasid järsku mingid tükid vastu auto põhja krabisema. Teadsime, et on vaja koheselt seisma jääda, kuid ei teadnud ju, kui pikk see tunnel olla võib. Õnneks saime peagi pidama ning nähes, et rihmal on üks riba puudu, lootsime et saame ikka sõita. Ja saimegi. Pidime veel terve nädalavahetuse vastu pidama, kuna ei jõudnud autoparandusse ning nädalavahetusel on siis kõik suletud. (Hiljem läks kogu see lõbu maksma meile 450 daala)

Kui me Adelaide jõudsime, külastasime esimese asjana minu vanaonu Jaani, kes juba kaugel sõja ajal siia Austraaliasse elama asus. Ta on 89aastane vanapapi, kes näeb välja kuni 70aastane. Eks selle taga ole kliima, hea ning õnnelik elu. Ta elab kahekesi oma koera Shonaga, kuna ta naine on nüüdseks juba surnud. Tal on väga ilus kodu ja aed. Nii uskumatult tore on näha kauget sugulast üle vähemalt kümne aasta. Kui ta veel natuke noorem oli, külastas ta aeg-ajalt kodumaad, kuid sellises vanuses on nii pikad lennusõidud arstide poolt lausa keelatud. Lähme peagi talle jälle külla.

Ööbime Adelaides hostelis, kus hinnad on võrreldes Perthiga ülisoodsad. See on rahulik ning mõnus hostel. Meil on siin kolmene tuba nagu seda oli farmiski. Kuid see siin on natuke avaram, meil on isegi laud koos tumbadega ning öökapp. Laes muutkui ventilaator vuhiseb, vastasel juhul sulaksime me ära. Praegu on siin kuuma üle 40 kraadi ja nii jääb see umbes nädalaks.

Aastavahetuse võtsime vastu Adelaide kesklinnas asuvas Elder Pargis. See on suur ja mõnus park. Aastavahetusel oli see pungil inimestest. Pered olid sinna koos lastega tulnud ning kõigil oli tore ja lõbus. Seal oli ka bänd esinemas. Kui jõudis kätte südaöö, kogunesid inimmassid pargis oleva jõe äärde, sest teiselpool kallast lasti ilutulestikku. Ma pole kunagi elus nii suurt ja võimast aastavahetuse ilutulestikku veel näinudki. See kestis koguni üle 15 minuti ning ühe ilutulestiku asemel sai korraga imetleda kahte kõrvuti asetsevat.

Pisikene osa kogu sellest rahvamassist