Edasi võtsime suuna Port Lincolni. Gary elab siin ning lootsime, et saame koos kalale minna. Proovisime küll Garyle helistada, kuid ta telefon oli välja lülitatud. Imselt otsustas ta kauemaks Sheringasse jääda või vedas ta meid lihtsalt alt. Igatahes jäime Port Lincolni rahvusparki ööseks lootuses, et hommikul võtab Gary meiega ühendus. Seda aga ei juhtunud. Meid lahutasid vaid ligi 400 km Adelaidest- linnast, mis oli meie reisi sihtpunkt.
Vahepeal otsustas meie auto generaatori rihm vihjata sellele, et ta hakkab katki minema. See oli päris hirmus, kui sõitsime kiirteel ja vahetult enne tunnelit hakkasid järsku mingid tükid vastu auto põhja krabisema. Teadsime, et on vaja koheselt seisma jääda, kuid ei teadnud ju, kui pikk see tunnel olla võib. Õnneks saime peagi pidama ning nähes, et rihmal on üks riba puudu, lootsime et saame ikka sõita. Ja saimegi. Pidime veel terve nädalavahetuse vastu pidama, kuna ei jõudnud autoparandusse ning nädalavahetusel on siis kõik suletud. (Hiljem läks kogu see lõbu maksma meile 450 daala)
Kui me Adelaide jõudsime, külastasime esimese asjana minu vanaonu Jaani, kes juba kaugel sõja ajal siia Austraaliasse elama asus. Ta on 89aastane vanapapi, kes näeb välja kuni 70aastane. Eks selle taga ole kliima, hea ning õnnelik elu. Ta elab kahekesi oma koera Shonaga, kuna ta naine on nüüdseks juba surnud. Tal on väga ilus kodu ja aed. Nii uskumatult tore on näha kauget sugulast üle vähemalt kümne aasta. Kui ta veel natuke noorem oli, külastas ta aeg-ajalt kodumaad, kuid sellises vanuses on nii pikad lennusõidud arstide poolt lausa keelatud. Lähme peagi talle jälle külla.
Ööbime Adelaides hostelis, kus hinnad on võrreldes Perthiga ülisoodsad. See on rahulik ning mõnus hostel. Meil on siin kolmene tuba nagu seda oli farmiski. Kuid see siin on natuke avaram, meil on isegi laud koos tumbadega ning öökapp. Laes muutkui ventilaator vuhiseb, vastasel juhul sulaksime me ära. Praegu on siin kuuma üle 40 kraadi ja nii jääb see umbes nädalaks.
Aastavahetuse võtsime vastu Adelaide kesklinnas asuvas Elder Pargis. See on suur ja mõnus park. Aastavahetusel oli see pungil inimestest. Pered olid sinna koos lastega tulnud ning kõigil oli tore ja lõbus. Seal oli ka bänd esinemas. Kui jõudis kätte südaöö, kogunesid inimmassid pargis oleva jõe äärde, sest teiselpool kallast lasti ilutulestikku. Ma pole kunagi elus nii suurt ja võimast aastavahetuse ilutulestikku veel näinudki. See kestis koguni üle 15 minuti ning ühe ilutulestiku asemel sai korraga imetleda kahte kõrvuti asetsevat.
 |
| Pisikene osa kogu sellest rahvamassist |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar