Eile käisime kohas, kust oleksime pidanud tööotsinguid alustama. Backpackeritele mõeldud tööbüroo Aussie job lausa ootas meid. Just siit enamus Perthis asuvaid noori maailmarändureid tööd leiavadki. Iga päev kuulutatakse seal välja palju uusi töökohti ning saime teada, et kui oleksime läinud sinna hommikul, mitte pärastlõunal, siis oleksid Joosep ja Kalmar ilmselt kohe ehitusele tööle saanud. Kuid kuna meid seal hommikul ei olnud, siis jagati vabad 6 ehitusalast töökohta juba ära.
Ma ei tea küll, miks see nii on, aga eestlastel on selles büroos uskumatult hea maine. Ehk selle pärast, et eestlane on harjunud raske tööga ja teeb kõike usinalt. Isegi Eesti lipp oli seal riiuli peal olemas, kusjuures muid lippe seal ei olnudki. Väga armas ju, et teisel pool maakera sedasi. On ju meid Joosepiga juba piisavalt karistatud eestlaste halva maine pärast Soomes elades. Nüüd on sedasi, et sealne direktor Anissa ootab meid esmaspäeval tagasi ja kui neil on pakkuda ehitusele kohti, siis suure tõenäosusega peaksid mu mehed tööle saama. Mina ilmselt pean veel mujalt otsima.
Õhtupoolikul istusime aias ja jõime rummi. Nägime hirmsat vaeva, et saaksime aru, mida teised inimesed räägivad, kuna inglise keelel on ikka väga huvitavaid aktsente. Kui inglastest, iirlastest ja hollandlastest veel aru saab, siis šotlased on ikka omaette teema. Joosep näiteks arvas päris pikalt, et meie hosteli šotlased on hoopistükis itaallased. Vot sulle siis.
Kuna Anissa soojalt soovitas poistel väiketõstuki load hankida, siis registreerisid nad end täna järgmisel nädalavahetusel toimuvale kursusele. See kahepäevane kursus läks kokku maksma 411 dollarit, aga tulevikus peaks oma hinna mitmekordselt ära teenima.
Seiklesime natuke aega raamatukogus, kust lootsime leida wifit. Kuna Interneti kasutajaid oli meie kahjuks liiga palju, siis meil ei õnnestunudki enda arvutitega wifi võrku pääseda. Ühiskasutatavaid arvuteid me kasutada ei soovinud ning otsustasime jälle oma kalliks saanud parki minna.
Kuna siinne 29kraadine kuumus on hoopis teine võrreldes Eestiga, siis me lihtsalt ei jaksanud kuuma päikese käes kannatada ning läksime koju sööma ja puhkama.
Veidi hiljem hakkas lõpuks ometi ka siin mandril vihma sadama, müristas ja lõi välku. Kui Joosep ükshetk kuulis tänavalt karjumist, jooksis ta välja ning tuli tagasi suure õhinaga, et kuskil toimub mingisugune spordiüritus ja me peaksime sinna minema. Nii me siis läksime kerges vihmasajus sadade inimeste järel. Staadionile jõudnud saime teada, et algamas oli jalgpallivõistlus. Otsustasime Joosepiga 30-dollarised piletid osta, et saada osa melust ja emotsioonidest, mida kohalikud pakkuda võivad. Võistluse alguseks lõppes õnneks ka sadu. Fännklubi Perth Glory ehk siis linna võistkonnale oli kärarikas ja üliaktiivne. Kui vastastele värav löödi, lendasid tulihingelistel fännidel joogid ja söögid käest rahva sekka ja vaiksemaks jäi rahvas alles poolajal, kui uusi õlusid ostma mindi. Ilma meieta oleks staadionil olnud 7990 pealtvaatajat. Elamusega jäime me väga rahule! Isegi mina, kes ma jalgpallist suurt ei jaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar