Perthi loomaaed ja esimene klubikogemus

Nagu Joosepile nüüd juba kohaseks saanud ärkas ta hommikul kella 6 paiku ning ajas meid pärast veidikest igavlemist üles.

Hommikupoolikul otsisime tööportaalidest sobivaid töökohti ning seejärel algas meil pikk ja väsitav jalgsimatk Perthi loomaaeda. Ega kaardi pealt vaadates me ju aru ei saanud, kui pikk maa loomaaeda on. Hiljem kodus järele uurides selgus, et lonkisime lausa 8,6 kilomeetrit! Uskumatu!

Poolel teel

Pool teest saime käia õnneks jõe äärt mööda, kus õhk oli mõnusalt niiske ja jahe. Nägime palju suuri kalu ja elus esimest korda meduusi. Meduus oli nunnu. Tegime pilti ka.

Natukese aja pärast oli mul jälle põhjust rõõmustamiseks. Teada värk ju, et armastan loodust ja loomi. Eriti vahva on näha midagi uut esimest korda. Näiteks pelikan ja must luik suisa kõrvuti vabas looduses ujumas on piisav põhjus, et lapselikult rõõmu tunda.

Õnneks tasus kogu see jalavaev end ära. Loomaais saime fantastilise kogemuse osaliseks. Loomaaed ei tähenda Austraalias sama, mida Eestis või Soomes. See ei ole kitsad puurid ja õnnetud loomad. Kängurud lihtsalt hüppavadki ringi. Jah neil on muidugi ka oma piirkond, kus nad hüpata saavad, aga loomaaia külastaja teed on selle ala sees. Ega me seda enne ei teadnud, kui ise nägime, kuidas känguru lihtsalt keksis meist mööda. Süda pidi seisma jääma. Hiljem tuli üks känguru minu juurde, ise oli nii uskumatult armsa näoga, jäi seisma ja vaatas minuga tõtt. Sain teda isegi katsuda. Ma puudutasin kängurut! Te keegi isegi ei kujuta ette, kui pikk see hetk mu jaoks tundus. Õnnetunne missugune. Sellest džunglist ja kõigest ilusast ja vabadusest, mis loomaaias oli, olime kõik vaimustunud. Mina vähemalt vaatasin küll kõike sõna otseses mõttes suu ammuli. Kahjuks meil oli aega loomaaia sulgemiseni vaid 2,5 tundi ja pidime kiirustama. Järgmine kord teame, et loomaaias on paras veeta terve päev. Vahepeal saab seal ka näiteks piknikut pidada selleks ettenähtud muruplatsidel.

Piltnik oli kahjuks aeglane.

Koju otsustasime minna bussiga. Päeva parim nali oli see, kui seisime juba bussipeatuses ning järsku Joosep avastas, et oleme valel pool teed. Vaskapoolne liiklus ju. Läksime siis ilusasti õigele poole, kuid bussi tulekut ootasime siiski valelt poolt. Uskumatud tainapead ikka!

Õhtul otsustasime Joosepiga minna klubisse ja ära kasutada flaierid, mis meile päeval jagatud olid. Ma ei tea, kas siin maal on kõik klubid sellised või ainult tuntumad ja suuremad kohad. Igatahes tehti igast külastajast veebikaameraga pilt ning võeti passist koopia. Sissepääs oli küll tasuta, kuid näiteks õlu maksis klubis 9.50. Flaieri eest sai klubis käepaela, millega kella 10ni tasuta õlut ja šampust jagati, kuid kuna terve baarileti ümbrus kubises muidutahtjatest, otsustasime meie maksta. Austraalias joovad enamus naised õlut. Õnneks ei pea ma end siin veidralt tundma, kui miniseelik seljas ja õlleklaas näpus on. Veidraks osutusid ka klubis olevad kolm pangaautomaati, suitsu- ja tulemasinaautomaat.