Tänaseks pühapäevaks olime broneerinud snorgeldamistuuri Great Barrier Feefil ehk eesti keeles Suurel Vallrahul. Seda 2600 km pikka korallrahudesüsteemi Austraalia idarannikul loetakse üheks parimaks sukeldumis- ja snorgeldamiskohaks maailmas ning see kuulub ka Unesco maailmapärandi hulka. See on maailma suurim korallrahu.
Ööl vastu pühapäeva sain kahjuks aga väga vähe magada. Ärkasin üles ja jooksin tualetti, kus enamus enda ööst veetsin. Sain ilmselt kass toidumürgituse KFC kanast või lihtsalt kõhugripi. Terve öö oksendasin ja kõht oli lahti. Vett juua ka ei saanud, tuli seegi välja. Kuskil tunnikese sain magada ka, aga magasin autos kuna õhkmadratsi peal loksutas ja ajas iiveldama. Hommikul ärgates mul parem ei olnud. Tundsin end väga nõrgana, ei saanud süüa ega juua. Helistasin kohe meie snorgeldamisbüroosse ja küsisin, kas on võimalik broneering tühistada, kuid sama päeva hommikul enam pole mingit võimalust. Tuleb minna või lihtsalt raha raisku lasta.
Mis mul muud üle jäi, kui kell 7 hommikul hüppasin, Joosep käevangus, laevale, et 9 tundi ookeani peal veeta. Esimese asjana laeva jõudes sõin ära merehaigusevastase tableti. Pärast oksendasin selle välja küll, aga aeg-ajalt oli laevas juba normaalsem enesetunne. Millalgi tuli Joosep jutuga, et lähme sukelduma ka. Nojah, mis seal ikka. Viskasime varustuse selga ja hüppasime vette. Sukelduda sai küll kahjuks vaid 15 minutiks ja instruktori pideva järelvalve all, kuid see oli seda väärt. Niipea, kui ma vette jõudsin, kogesin midagi kirjeldamatut. Müstiline, imeline, võrratu kogemus. Veealune maailm on nii puutumatu ja ainulaadne. Nii teistsugune. Muidugi jälle filmides oleme kõike näinud, aga ise seal olla. Ei ole sõnu, et enda tundeid edasi anda. Isegi kogu mu senine iiveldamine oli sekundiga kadunud. Sajad värvilised kalad, 160 aastat vanad korallid, suured merekarbid. Saan selle kõige ühe sõnaga ära öelda küll. Fantastiline.
Pärast sukeldumist oli meil veel 20 minutit aega snorgeldamiseks. Sukeldumine on muidugi kordades võimsam kui snorgeldamine, aga imeline sellegi poolest.
Kõigele sellele järgnes kosuta bufeelõuna laevas. Sõitsime järgmisse kohta, et uuesti sukelduma-snorgeldama minna. No ja kes juba esimest korda sukeldumismaitse suhu sai, see tahtis ikka veel ja veel. Läksime teisel korral ka sukelduma. Seekord olin juba peaaegu nagu kala vees. Vaatasin ja imestasin ikka. See on ikka nii veider olla vee all korallide ja kalade vahel, keda isegi ei uskunud olemas olevat, hingata seal nagu maa peal ja lihtsalt mitte millestki mõelda. Kas maailm saaks veel ilusam olla?
Nagu ka eelmine kord, saime pärast sukeldumist jälle snorgeldada. Seekord nägime snorgeldades hulga rohkem. Hoolimata sellest, et olime 2 tunni kaugusel maismaast ehk kaugel avamerel või siis ookeanil oli seekordne "korallitort" veepinnale nii lähedal, et isegi jalad ulatusid põhja. Samas see sama tort oli sukeldudes 13 meetri sügavune. Sukeldusime ümer selle korallihunniku ja hiljem uurisime seda põhjalikult ka pealt poolt. Kalad on ikka nii julged. Sain isegi katsuda ühte. Ilus, ilus, ilus päev. Hiljem teel koju enamus inimesed magasid, oli füüsiliselt ja vaimselt väsitav päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar