Lahkumine Bowenist

Nii pikk vahe on blogipidmisse jäänud, et enam ei teagi, kust alustada. Boweni tomatifarmis olin tööl 22. oktoobrini ehk siis ligikaudu neli kuud. Pikk aeg, kui tagasi mõelda. Tänutäheks seal oldud aja eest saavad kõik töölised kotikese, kus sees on mõned meened ja tänukiri. Mina oma farmi logoga topsihoidja üle olen väga õnnelik. Joosep lõpetas töö samuti 22. oktoobril, et saaksime paar päeva Bowenis niisama puhata ja mängida ning reedel, 25. oktoobril üle pika aja jälle teele asuda.

Meie plaan on kindel: jõuda kolme nädala jooksul Perthi, sinna, kust oma reisi siin Austraalias alustasime. Tahtsime ju algusest peale Austraaliale ringi peale teha. Olgu veel mainitud, et meie matk peaks laias laastus 8000 km tulema. Kuna 19. novembril täitub meil aasta Austraaliasse saabumisest (kole mõelda kohe, kui kiiresti aeg läheb), siis on meil mitu võimalust. Saame viisat pikendada, et jääda siia kohe teiseks aaastaks. Viisat saab pikendada kuni 31. eluaastani ehk oma teist aastat ei pea kohe ära kasutama. Mina saaksin isegi veel 8 aasta pärast tagasi tulla. Otsustasin hoopiski, et lähen Aasiasse. Reisin seal ringi, vaatan, kogen, mõtlen ja teen järeldusi. Panen ennast proovile, kuidas üksi toime tulen. Ostsin esimese pileti ära, 17. novembril lendan Singapuri ja vaatan, mis edasi saama hakkab. Joosep jääb Austraaliasse teiseks aastaks.

Enne Bowenist lahkumist vahetasime autol veel igasugu filtreid ja õlisid, et me tee peal hätta ei jääks. Loodame, et meie kallis punane hobune meid ilma perutamata ilusti kohale viib. Siiani on meie auto väga hästi vastu pidanud. Ehk jätkab ta samas vaimus. Paar päeva enne lahkumist käisime veel ka purjekaga Bowen Jahtklubi võistlustiimiga kaasas sõitmas. Oli jälle tore ettevõtmine ja kusjuures veel täitsa tasuta.

Pool meie tiimist, saime neljanda koha.

Pühapäeval jõudis Kalmar lõpuks meile külla. Tema tegi siiani seafarmis tööd ja nüüd novembri alguses lendab tema tagasi kodumaale. Tore oli teda üle pika aja jälle näha ja tundus nagu oleks see alles eile olnud, kui viimati kolmekesi koos olime. Selleks, et enne lahkumist veel ringi sõita ja Austraaliat avastada, ostis Kalmar endale auto. Bowenist lahkus ta paar päeva enne meid.

Bowenist lahkumine oli minu jaoks äärmiselt raske. Selle aja jooksul sain Bradiga väga lähedaseks ning nii kurb oli asju pakkida ja teada, ei näe teda enam tükiks ajaks. Ja Clyde, mu armas koerapoiss, on ka nüüd õnnetu, et minuga enam mängida ja niisama hängida ei saa. Olen ülimalt õnnelik, et Bradi kohtasin ja sain aega tema seltsis veeta. Ta on mind väga palju aidanud, ise midagi vastu ootamata. Ma olen kindel, et näen teda kunagi veel.

Kahe kullatükiga