Siis kui hirmud saavad tõeks

Täna oli meil lühike tööpäev. Enne keskpäeva lõpetasime korjamise. Kõik tundus olevat tavaline.

Täna otsustasime Joosepiga paaris tööd teha, sest nii on lõbusam. Üks ühel pool teine teisel pool rida. Töö sujus ladusalt ja ilm oli suurepärane. Tänaseks lubas tormi ja kohati ka vihmasadu. Soojakraade oli endiselt 34, kuid mõnus tuul teeb põllul olemise tunduvalt mugavamaks. Tundus tavaline päev olevat.

Michaelit asendas täna tema vend Peter. Mõlemad on väga toredad mehed. Soojad ja sõbralikud ning head ülemused. Meie kallal ei ole nad virisenud ja on alati tööga rahul olnud. Vahepeal käivad nad juttu rääkimas ega ütle sõnagi, kui  samal ajal töö tegemine pooleli jätta. Michael on kohati lihtsalt liiga nilbe, aga muidu on lahedad mõlemad. Nii siis oli Peter meiega parasjagu lobisemas, kui mina rahulikult jutuhoos kobaraid lõikasin. Otsisin just kobara alguskohta, et seda läbi lõigata ja juhtus midagi, mida poleks ealeski oodata osanud. 

MADU. Madu lihtsalt pikutas puu otsas. Sellest, et oleksin teda kogemata puudutanud, jäi tõesti vaid sentimeeter puudu... Vedas, et ma teda kääridega ei lõiganud. Kes veel ei tea, siis maod on mu suurim hirm. Ma nii väga lootsin ja uskusin, et madu ma Austraalias ei kohta. Loomulikult jooksin kiljudes ja nuttes minema. Kõik käis nii kähku ning kui poleks Peterit seal olnud, siis oleks asjad võinud teisiti minna. Mina oma suures šokis ei kuulnud ega näinud terve tee Peteri ATV-ni midagi. Hiljem kuulsin, et Peter, nähes, kuidas madu puu otsast alla kukkus, karjatas Joosepile, et too liiguks. Joosep nägi, kuidas see rõve olend tema jalge lähedalt oma maa-alusesse auku minema vongerdas. Kõik me kolm olime suures šokis. Peter pole nelja aasta jooksul kordagi viinamarjapuu otsas madu näinud. Enam ta seda öelda ei saa.

Selline on pruunmadu välja näebki. Pilt ei ole minu tehtud.

Õnneks midagi ei juhtunud. Kuigi kogu elu suutis silme eest läbi joosta. Peteri arvates oli tegu mingit liiki pruunmaoga, kes on surmavalt mürgine. Kui saada pruunmao poolt hammustada, siis kestab hammustatu eluke veel umbes kaks tundi. Kui aga õigel ajal vastumürki saada, on kõik korras. Juhul, kui hammustatu on ärevil ja näiteks jookseb, mis paneb vereringe kiiremini tööle, saabub surm kuskil 15-20 minuti jooksul. Elu on liiga kallis ja ma ei tahaks sellest veel ilma jääda. Siinkohal tervitused kõigile blogilugejatele.

Pikka aega kaalusin, kas minna enam tööle või mitte. Muud võimalust eriti pole, peab minema. Raha on ju vaja. Otsustasin homseks pikad püksid jalga panna. Õhtul magama jääda oli äärmiselt raske. Jalgu teki alt välja jätta ei saanud, kuna kartsin, et madu tuleb. Veel kujutasin ette, kuidas mu käed on maod ja sõrmed väiksed maopojad. Tobe. Silmi ei pidanud kinni panemagi, et kogu juhtunu silme ees oleks. Küll me koos sellest üle saame. Loodetavasti rohkem selliseid kogemusi saama ei pea. Lootus sureb viimasena.