Mildura viinamarjad

Kahju oli Adelaide'st lahkuda, aga siin palju palju parem olla. Olema Victoria osariigis, elame hästi ja teeme tööd.

Farmer, kelle kaudu selle töö saime on lühimäluga kreeklane Jim. Tema ei mäletanud ühelgi korral, kui talle helistasin, kes ma olen, mis auto meil on ja kas meil on olemas ka ööbimiskoht Milduras. Päev enne meie matka algust lubas Jim, et otsib meile elukoha. Veel enne sõitma asumist helistasin talle ja üllatus-üllatus: tal oli kõik puha meelest läinud. Tuletasin siis meelde, et meil pole kuskil ööbida. Seepeale saatis ta farmi kõrval asuva karavanpargi telefoni numbri ja palus sealt proovida. Pärast tunniajast pidevat helistamist võeti sealne telefon lõpuks vastu ning armas Aasia neiu teatas, et öö kolmele karavanis maksab 85 dollarit. Süda rahul, saime mõnusalt teekonda jätkata.

Meie elamine karavanpargis oli tõeliselt kena. Mina armusin lausa ära. See oli nagu pisikene kodukene oma köögi, vannitoa, suure voodi ja nariga. Kõik see oli küll pisikese pinna peale kokku pressitud, aga sellegipoolest oli seal mõnus ja hubane. Meil oli oma parkimiskoht ja mõnus lauakene karavani ees. Veel sai karavanpargis nautida basseinimõnusid ning mängida ping-pongi ja lauajalgpalli. Kuna sealne elamine hakkas meie rahakoti pihta, siis hoidsime silmad-kõrvad lahti uue elamispinna suhtes.

Hommikul kell 7 ootas meid karvanpargi ees Michael, Jimi parem käsi. Tema viis meid autoga 500 meetri kaugusel asuvasse viinamarja istandusse, pistis meile käärid kätte, näitas töövõtted ette ja alustasime reipalt töörügamist. Tööd tegime nii, et mina olin Joosepiga paaris ja Kalmar töötas üksi. Enamasti tehtigi tööd üksi või paaris. Joosep korjas kobaraid ja puhastas sealt välja koledad marjad, mina pakkisin ilusad kobarad umbes kilostesse kilekotikestesse. Seejärel panin ma 12 kotikest suurde pappkarpi, mille eelnevalt olime kokku voltinud. Kokku pidi karp kaaluma 10,7 kg. Nii ma siis kaalusin neid nagu narr, sest meile näidati nii ette. Järgmisel päeval olime targemad. Joosep ja Kalmar tegid kogu korjamistöö ja mina pakkisin nii, et kotte eelnevalt ei kaalunudki, peaasi, et 10,7 kg kokku tuleks. Asi sujus kiiremini. Raha me nii aga ei teeninud. Marju oli vähe ja nendest vähestestki pidi pooled koledamad minema viskama.

Marjakäru

Õnneks me kaua seda jama ei pidanud tegema. Ühel hommikul kui sõitsime Michaeli järel jälle tööle, tuli mitu korda tahtmine seisma jääda, kuna tundus, et too tahab meid järgmisse osariiki juhatada. Pärast 67-kilomeetrist autosõitu jõudsime sihtkohta. Saime teada, et  hakkame tegema tunnitööd. Lõpuks ometi! Teenime küll 14 dollarit tunnis, kuid sellest mingeid makse enam maha ei lähe, niiet pole hullu midagi. Nüüd teeme me põhimõtteliselt rosinaid. Inglise keeles on nende jaoks küll mingisugune eraldi nimi olemas, kuid olemuselt on need pisikesed magusad rosinad. Lõikame kobarad puu küljest ja paneme need okste all olevatele traatidele kuivama. Veel peame jälgima, et kõik kobarad saaks maast üles korjatud. Eelnevalt on põllu peal käinud masin, mis on kõik alumised oksad katki lõiganud, et töölised vähem tööd peaksid tegema.

Võib-olla sellest pildist saab parema ettekujutuse, mida me täpselt teeme

Read on meil seal farmis pikad, ühe rea jaoks näeme vaeva keskmiselt 3 tundi. Selles massiivses farmis peaks olema tööd kolmeks nädalaks. Esimestel päevadel eksisime seal lausa ära, nii suur maa-ala ja igal pool kasvavad samasugused viinamarjapuud. Töö ei ole küll raketiteadus, kuid füüsiliselt veidi väsitav. Kuna kobarad asuvad kuskil peakõrgusel või kõrgemal, siis kipuvad õlad pingesse minema. See, et teravate kääride ja okstega käed kraabitud saavad, on täitsa tavaline. Kuumusest ei tahag ikohe rääkida. Iga päev on olnud 34 kraadi sooja või isegi rohkem. Pilvi taevas ei ole ning jahutavat tuuleiili kohtab sama tihti kui Eestis kõrget palka. Ilmselt saab kokkuvõtvalt öelda, et teeme tavalist farmitööd tavalistes Austraalia tingimustes.

Igal hommikul näeme põllul imeilusat päikesetõusu.

Keset suuri  viinamarjapõlde asub "kaunis" soolajärv