Viimane Mildura

24. aprillini elasime veel Steve uhkes majas. Viinamarjade korjamist me enam ei teinud, kuna Michaeli juures lõppes töö ning meie uues kohas, mille otsis meile Steve, polnud korjamiseks piisavalt ämbreid. 

Vahepeal kustus Steve meid enda sõbra majapaadiga jõe peale sõitma. See oli väga tore ja vaheldusrikas kruiis mööda Murray jõge. Paadil olime meie kolmekesi, Steve naise ning Jaapanist külasoleva sõbra Ryoshoga ning paadi omanik Ian. Püüdsime kala, nautisime maalilisi vaateid ning toredat seltskonda. Öö lõpetasime Steve'i pool grillides. Kala meil küll ei näkanud, kuid Steve oli varem kala püüdnud ning saime ikkagi grillitud kala nautida. Ryosho on budisti munk, kes teab üksikuid inglisekeelseid sõnu. Ta oli nii armas ning enne lahkumist tõi ta meile pildi, millele kirjutas jaapani keeles "sõbrad". Soe ja südantliigutav.

Meie seltskond

Sain ka kapteniametit proovida

Kuna meil tööd polnud, küsisid poisid Steve'i käest tööd ning said Steve'i aidata paadi keevitamisel, puude ümbert trimmerdamisel ja aia uunikivide ladumisel või õigemini ladumise ettevalmistamisel. Joosep tuleb vahel välja geniaalsete ideedega. Nagu näiteks keevitas ta lühikeste pükstega. Tulemuseks sai ta endale põlenud valutavad jalad, millega nüüd kuni naha mahakoorumiseni hakkama peab saama.

Mul on lausa hea meel, et mina Steve'le tööd ei jõudnud tegema hakata. Vahepeal oli küll jutt, et ehk teen mina aia korda. Kuna poisid nägid tööd tehes Coperhead mürgimadu ja ka surnud skorpionit, siis ei ole mul küll midagi kahetseda.

Pärast esimest keevitamispäeva, helistas meile Steve ning kutsus juba paadipeole. Mulle nii meeldib austraallaste naljasoon. Istusime seal siis paadi põhja peal, jõime siidrit ja ajasime juttu. Stevel olid veel külas ka lapselapsed, sõber ja naabrimees. Ei mäletagi, kas olen juba maininud ka, et Steve'l on kaks koera ja kolm kassipoega, kes armastasid meie juures grillimise ajal käia.

Siis, kui mind voodis oodatakse

Steve, tore ja südamlik mees, küsis ka oma itaallasest peretuttavate käest meile tööd. Neil oligi parasjagu vaja granaatõunte korjajaid. Nii me siis sõitsime pühapäeva õhtul 100km kaugusel asuvasse Happy Valley'sse (tõlkes õnnelik org), kus saime kokku itaallasest farmeriga, kes meid ööbimispaika juhatas. Happy Valley ei olnudki meie jaoks üldse õnnelik oruke. Saime ööbimiseks vana maja, kus kubises kõikvõimalikest lutikates ja satikatest. Nende peakontor tundus olevat gaasiahjus, kuhu mina ei tahtnud isegi mitte sisse vaadata. 

Hommikul juhatati meid põllu peale. Ma arvasin varem, et granaatõunad nagu õunad ikka kasvavad kõrgel puu otsas, aga näe, hoopis põõsastes kasvavad. Alumised õunad kasvavad lausa vastu maad. Põõsad on okkaid täis ning õunad tugevalt okste küljes kinni. Parem oligi neid kääridega lahti lõigata kui tõmmata. Pärast poolt päeva tööd võtsime ühiselt vastu otsuse, et meie sinna jääda ei taha. Polnud korralikku elamist ning ka palk ei oleks kõige parem olnud.